Muusikaajalugu/NÄIDISKURSUS. GÜMNAASIUM/III kursus. 20. ja 21. sajandi muusika/MÕISTED

Mõisted. Mõistesõnastik (20. ja 21. sajandi muusika)

Hilisromantism – muusikas nimetatakse hilisromantismiks 19. sajandi teisest poolest 20. sajandile kandunud muusikalise romantismi järellainetust, mis avaldus kõige enam Saksamaal ja Austrias. Selle iseloomulikuks jooneks on mh orkestrite hiigelkoosseisud ja ülimalt kromatiseeritud harmoonia (rohkelt dissonantse sisaldavad kooskõlad, mille lahendamist lükatakse pidevalt edasi).

Impressionism – (lad k impressioon, e. k. mulje) sai alguse 20. sajandi kunstivooluna, mis jõudis hiljem ka muusikasse. Muusikas keksendub impressionism õrnhabraste hetkemeeleolude ja nende ilu nautimisele. Luuakse kõlapildid, mis kutsuvad esile suurendatud peenestatuse astme ja sugestiooni (sisendusjõu) abil looduslik-müütilise atmosfääri. Impressionismis laiendatakse tonaalse muusika helikeelt mh seniste reeglite eiramise teel ja Euroopa-väliste kultuuride helilaadide abil.

Neoklassitsism – 20. sajandi kunstivool. Neoklassitsistlik muusika hoidus äärmuslikest emotsioonidest, omas selget meloodilist joonist, lihtsustatud orkestratsiooni ja harmooniaga. Nimi tuleneb sellest, et loodi muusikat, mis põhineb eelnevate perioodide (nt barokk ja klassitsism) muusika väljendusvahenditel.

Ekspressionism – (lad. k. ekspressioon, e. k. väljendus) tekkis 20. sajandi esimestel aastakümnetel kunstivooluna Saksamaal ja Austrias ning esines maalikunstis, kirjanduses, teatris ja muusikas. Ekspressionismis on oluline kunstniku enda mõtete ja tunnete väljendamine.Ekpressionistlikule loomingule on iseloomulik süvendatud huvi inimese siseelus toimuvate protsesside ja nende väljenduse vastu.

Modernism – stiil, mõtteviis ja loomistehnika, mis ilmub esmakordselt 1890. aastail – 1920. aastail kunstis, teatris, kirjanduses (sümbolism) ja muusikas. Modernistlik muusika on tavaliselt keeruline ja sellel puudub kindel helistik. Antud perioodil loodi palju elektroakustilist muusikat, mille kaudu tekkis totaalselt uus kõlapilt.

Atonaalsus – ilmnes 20. sajandi algul Austria helilooja ja II Viini koolkonna juhi Arnold Schönbergi loomingus, kes soovis selle abil vabaneda tonaalse muusika reeglite ahelatest – seda mõistetakse tonaalsuse vastandmisena. Atonaalne muusika on muusikaga, millel puudub kindel helistik.

Dodekafoonia – muusikaline kompositsioonimeetod, mille aluseks on võetud 12 erineva helikõrgusega nooti ning teatud reeglite järgi on loodud muusikalised seeriad.

Postmodernism – muusikavool, mis järgneb modernismile, täpsemalt peale II maailmasõja avangardismile. Kasutatakse sageli teistelt (ka mineviku) heliloojatelt laenatud muusikalist materjali. Tinglikult võib kõneleda ,,kõik on võimalik“ ideest ja nö lapiteki (ingl k patchwork) tehnikast. Muusikalist materjali võib tõlgendada omamoodi ning nii palju kui on tõlgendajaid on ka eri hoiakuid. Lisaks muusikale esineb postmodernistlik mõtteviis ka kunstis.

Rahvamuusika – tänapäeval nimetatud ka pärimusmuusikaks: arhailiselt anonüümne ehk autorit ei ole teada. 19. sajandil kujunes ka heliloojate looming rahva seas levivaks, 21. sajandil saab rääkida ka autoriloomingust. Eesti rahvamuusikas eristatakse kaht kihti: ligi 2000 aastat vanad runo või regilaulud (tekst ja viis) ning 19. sajandil (saksa muusika mõjul) tekkinud uuem rahvalaul ja rahvamuusika.

Levimuusika – sai alguse 19. sajandi salongi- ja seltskonnatantsu ning 20. sajandi džässmuusikast. Põhiliselt esitatakse sellist muusikat suurtele massidele staadionitel või suurtes hallides bändide poolt.

Vaata lisaks Vikipeedia artikkel Muusika mõisteid.


https://vara.e-koolikott.ee/taxonomy/term/4279