Muusika kompositsiooniõpetus/ÕPPEVAHEND/Helivältus. Komponeerimine helivältustega/metoodiline juhend õpetajale

Helivältus. Komponeerimine helivältustega

Metoodiline juhend õpetajale

Muusika kompositsiooniõpetuse teema "Helivältus. Komponeerimine helivältustega" eesmärk on tutvustada, selgitada ja kinnistada õpilases helivältuse enda ning sellega seonduvaid mõisteid ja termineid (näiteks meetrum, taktimõõt) ning rakendada neid rütmikompositsioonide loomisel. Teemat võib käsitleda kas koolitunnis või jätta see kas tervenisti või osaliselt õpilastele iseseisvaks läbitöötamiseks. Teema käsitlemine eeldab, et õpilasel on matemaatikast tuttavad vähemalt jagamise, jagatise ja murdarvu mõisted.

Teema kirjeldavas osas tutvustatakse helivältuste süsteemi ja põhilisi helivältusi tähistavaid tänapäeva traditsioonilise noodikirja märke. Kuigi helivältuste kasutamist ja noteerimist illustreeritakse reaalsete partituurinäidete abil (Bach, Beethoven), ei ole käesoleva teema eesmärgiks ülevaate andmine helivältuste ajaloolisest või isikupärasest noteerimisest. Helivältuste noteerimine, st vastavad noodikirja märgid, on muusika ajaloo käigus mitmeid kordi muutunud. Sellest hoolimata on helivältuse põhimõte ise püsinud samana nii varasemate kui ka hilisemate sajandite muusikas.

Teema paremaks mõistmiseks nii reaalses muusikas kui ka õpitud teooria kontrollimiseks ja selle rakenduspõhimõtete kinnistamiseks on toodud viis kasvava raskusastmega kontrollülesannet. Need sobivad õpilasele enesekontrolli testideks ja huvitavate reaalsete olukordade avastamiseks. Neid võib teha nii tunnis kui ka iseseisvalt kodus. Katsete arv ei ole piiratud. Oluline on, et õpilane jõuaks lõpuks õigete vastusteni. Esimene ülesanne võimaldab õpilasel otsida üles reaalses partituuris (Bach) helivältuse põhilisi esinemisvorme. Teises ülesandes pööratakse tähelepanu ühele helivältusega otseselt seotud olulisele aspektile, mille läbi helilooja vahendab oma kavatsusi ja interpreedil on võimalik neid nõuetekohaselt interpreteerida: nootide paigutus peab ka visuaalselt edasi andma helivältuste omavahelisi suhteid. Kolmandas ülesandes saab mälumängu vormis kinnistada heli- ja neile vastavate pauside vältuste sümboleid ning erinevaid noteerimise viise, mille puhul sisuline tulemus on siiski sama. Neljandas ülesandes küsitakse õpilaselt erinevate oluliste helivältuste sümbolite (fermaat, pidekaar, erinevad pausid, noodikorduse erikuju) toimimist orkestrimuusika partituuri (Beethoven) näitel. Viies näide tutvustab vokaalmuusika (Bach) näitel, kuidas helivältused võivad olla sisulises seoses sõnateksti mõttega.

Kogu teemat kordab ja põhiprintsiipe kinnistab viimane, kolmest ülesandest koosnev automaatselt hinnatav valikvastustega test. Esimene ülesanne koosneb kaheksast küsimusest, mille vastuste hindmise põhimõte on: 8 õiget vastust „5”, 6-7 õiget vastust „4”, 4-5 õiget vastust „3”. Testi teise ülesandega kontrollitakse õpilaste teadmisi pauside hierarhias: 5 õiget vastust „5“, 4 õiget vastust „4“ jne. Kolmanda ülesandega testitakse õpilaste teadmisi helivältuse ning sellega seontuvatest mõistetest ja terminitest ning oskusi neid seostada: 5 õiget vastust „5“, 4 õiget vastust „4“ jne. Neid teste saab teha vaid ühe korra.

Teema juurde kuulub ka kimp praktilisi ülesandeid, mida võib vastavalt õpilase tasemele ja huvidele vajadusel varieerida ja juurde formuleerida. Projektülesanne, rütmikompositsiooni loomine, nõuab rohkem aega. See võib jääda ka koduseks tööks ning sellega seotud tegevusi võib sooritada ka kombineeritult kodus ja klassiruumis. Projektülesanne ei ole kohustuslik, st õpetaja ja õpilased võivad ise valida, kas ülesanne teostada või mitte.