HTML/Ajalugu
Märkus: käesolev alapeatükk on mõnevõrra tehniline ja rohkem mõeldud suuremate eelteadmistega lugejale. Arvutimaailmas vähem kodus olev lugeja võib aga selle alapeatüki vahele jätta ja siirduda kohe veebitegemise põhitõdede juurde järgmises peatükis.
Algus
muudaVajadus luua standardseid dokumente, kus sisu ja vorm oleks üksteisest eraldatud, on märksa vanem kui veeb - samu põhimõtteid rakendati ka paberdokumentatsiooni ettevalmistamisel. Nii loodi 70. aastatel SGML - Standardized Generalized Markup Language - millest loodeti üldkasutatavat standardit igasuguse dokumentatsiooni koostamiseks. See osutuks aga suuremahuliseks ning üpris keerukaks ja kohmakaks süsteemiks ning enamik dokumente koostati muul viisil (nagu TeX või PostScript). See sai ka üheks veebi leiutamise ajendiks - luua standardne dokumendiesitusviis, mis oleks samas ka lihtsalt õpitav ja arusaadav. Nii tuletatigi SGMList HTML - HyperText Markup Language.
Versioonid
muudaEsialgne HTML võimaldas kasutada lihtsaid tekstivorminguid (lõik, reavahetus, nimistud), linke ja lihtsat graafikat. HTMLi versiooni 1.0 ametlikult ei eksisteeri, kuna alguses kasutasid erinevad grupid erinevaid tõlgendusi. 1993 aasta lõpus järgnes otsingute periood (HTML 1.1, HTML+), mil mitmed osapooled pakkusid välja uusi tehnikaid, millest suur osa jäi piisava toetuse puudumisel kõrvale (kuid mitmed neist leidsid oma koha hilisemates versioonides. Kokkuleppele jõutud materjali põhjal aga loodi HTML 2.0.
Versioon 2.0 aastast 1994 oli esimene laialdaselt heakskiidetud standard, mis võimaldas lisaks eelnevale kasutada ka sisestusvorme (eeldasid töötlustarkvara olemasolu serveris).
Versioon 3.2 aastast 1996 - järgmine suurem standard (aasta varem ilmunud 3.0 jagas HTML+ saatust - palju uuendusi põhjustas lahkarvamusi ja standard ei leidnudki lõplikku heakskiitu), mis tõi laia kasutusse raamidega (frame) lehed, samuti tabelid ning HTMLi-väliste vahenditega loodud valmisprogrammid (applet). Tagantjärgi peetakse ebaõnnestunud uuenduseks 'font'-märgendit, mis oli mõeldud teksti välimuse määratlemiseks, kuid oli liiga jäik ja rikkus pealegi sisu ja vormi lahususe põhimõtet. Alternatiivina pakuti välja stiililehed (CSS ehk Cascading Style Sheets) - ehkki ka nende puhul võttis ühisele arusaamisele jõudmine aega, tagasid nad siiski lehe loetavuse ka juhul, kui stiilimääranguid mingil põhjusel kasutada ei saanud. Märkida võib ka asjaolu, et lõigumärgend 'p' muutus alles siin paarismärgendiks - eelnev standard sätestas selle üksikuna.
Versioon 4.0/4.01 aastast 1998 - viimane klassikalise HTMLi versioonidest. Olulise muudatusena viidi kogu esituskuju määramisega tegelev osa (kirjastiilid, värvid jne) märgenditest välja (neid saab kasutada, kuid see on ebasoovitav) - stiililehed leidsid oma koha põhistandardis. Ka laiendati väliste objektide (eri programmeerimiskeeltes loodud skriptid jms) lisamise mehhanismi. Viimase suure muutusena oli erinevate keelte parema toetuse lisamine - seni oli HTML olnud üsna ladina tähestiku keskne.
XHTML
muuda2000. aastast pärineb teine laialt kasutatav SGMLi tuletis - XML ehk Extensible Markup Language. Kui HTMLi eesmärgiks oli võrgudokumentide loomine võimalikult lihtsal viisil (ja seetõttu keskendus sageli rohkem nende ekraanivälimusele kui struktuurile), siis XML lähtub suuremal määral SGMLi algsest eesmärgist - luua hea struktuuriga dokumente. XML on tänaseks leidnud kindla koha failiformaatides (näiteks OpenOffice.org-i dokumendid põhinevad XMLil, ka Microsoft kavatsevat oma tulevased dokumendiformaadid sellele rajada). Muuhulgas eristab XMLi HTMList ka võimalus ise märgendeid luua.
HTMLi ja XMLi "kokkusulatamisel" 2001. aastal saadi XHTML, mis käesoleva materjali kirjutamise ajal on W3C ametlikuks soovituseks. XHTMLi eripäraks varasemate versioonidega võrreldes on mõnevõrra suurem rangus - kõik märgendid on paaris, nõutav on väiketähtede kasutamine märgendites (XML on tõstutundlik) jne. Põhimõtteks on saavutada ühilduvus XMLiga, samal ajal täites ka HTML 4.01 nõudeid - seega on tegu mitte otseselt uue HTMLi versiooniga, vaid HTML 4.01 "uuestikirjutamisega" läbi XMLi reeglistiku.
Mõned tähtsamad muutused HTMLi ajaloo jooksul
muuda- Varajane HTML kasutas nii paaris- kui üksikmärgendeid, viimased standardid kasutavad üksnes paarismärgendeid (mõnel juhul saab kasutada lühivorme).
- Varasemates versioonides (2.0, 3.2) soovitati märgendid kirjutada suurtähtedega (klassikaline HTML oli tõstutundetu, kuid nii olid märgendid muust tekstist paremini eristuvad), 4.0-s muutus soovitus vastupidiseks ning XHTMLis peab kasutama väiketähti.
- Varasemates versioonides võis lisaparameetrite argumente kirjutada nii jutumärkidega kui ilma (lubatud olid nii <p align=center> kui <p align="center">), XHTML muutis jutumärgid kohustuslikuks.
- Dokumendi tüübidefinitsiooni (DTD - Document Type Definition) tähtsus on kasvanud - ehkki see võeti kasutusele päris algusest, ei lisatud seda enamikule lehtedele. Nüüdseks on ka see kohustuslik.