Muusikaajalugu/NÄIDISKURSUS. GÜMNAASIUM/I kursus. Uusaegse helikeele kujunemine/MÕISTED

Mõisted. Mõistesõnastik (Uusaegse helikeele kujunemine)

Muusika – üks kaunite kunstide liik, mille väljenduseks on helid.

Vaimulik muusika – muusika, mis on seotud religiooniga, seda esitatakse kirikus.

Ühehäälsus – ehk monofoonia. selle all mõistetakse, kas üksikut (nt püsivat või korduvat) heli või saateta meloodiat.

Meloodia – vähemalt kahe heli tavaliselt ühehäälne järgnevus.

Mitmehäälsus – jaguneb eraldi polüfooniliseks (kaks iseseisvat häält) ja homofooniliseks (meloodia + saatepillid) mitmehäälsuseks.

Ilmalik muusika – muusika, mis on seotud argieluga, pidustustega.

Renessanss – pärineb prantsuskeelsest sõnast renaissance, mis tähendab antiiksete ideaalide taassündi. Euroopa kultuuris olnud ajajärk vahemikus 14.–16. sajand.

Barokk – tuletatud sõnast barroco, mis tähendab portugali keeles ebakorrapärase kujuga pärli. Euroopa kultuuris olnud ajajärk vahemikus 1600–1750. Muusika antud perioodil oli kaunistusterikas ning loodud eelkõige publikule kuulamiseks. Seoses sellega tekkisid esimesed professionaalsed elukutselised muusikud, muusikalised koosseisud ning mitmed uued muusikalised žanrid.

Klassitsism – lad k esmaklassiline, suurepärane, näidislik ehk eeskujulik. Muusikas loetakse Klassitsismi ajaks vahemikku 18. sajandi esimesest poolest kuni stiili kõrgajani, Viini klassikute (I Viini koolkond: Haydn, Mozart, Beethoven) tipploominguni 19. sajandi algul.

Vokaalmuusika – muusika, mida esitab inimhääl. Vokaalmuusika žanriteks on nt soolo või saatega laul (erinevatel sajanditel erinevate nimetustega), ansambel (mitmed lauljad koos) ja koorimuusika (erinevad kooriliigid).

Instrumentaalmuusika – muusika liik, mida esitatakse muusikainstrumentidega. Instrumentaalmuusika jaguneb järgnevateks žanriteks: sooloteosed (nt prelüüd, etüüd), kammermuusika (nt duo, trio, kvartett, kvintett), orkestrimuusika (nt sümfoonia, avamäng, instrumentaalkontsert).

Vaata lisaks Vikipeedia artikkel Muusika mõisteid.

https://vara.e-koolikott.ee/taxonomy/term/4226

1) Muusika olemus ja päritolu

MÕISTED

2) Muusika väljendusvahendid

[lõiming IV kursusega, nö lühisissejuhatus IV kursuse teemadesse]

MÕISTED

helilooja
muusikalised väljendusvahendid
heliteos
rütm
tempo
tämber
dünaamika
meloodia
harmoonia
vorm
faktuur
muusikaanalüüs
ajastu
punkt
helivältus
suhe
muster
punkteeritud [rütm]
triool
meetrumi
rõhk
löök
takt
esitus
kiirus
kiire (presto)
rahulik (adagio)
mõõdukas (moderato)
tämber ehk kõlavärv
fagott (torisev)
põikflööt (hõljuv)
gong (kumisev)
sarved (signaali andev)
klarnet (nasaalne)
dünaamika ehk helitugevus
vaikne (piano)
vali (forte)
valjenev (crescendo)
meloodia
ühehäälsus
väljendus
muusikaline mõte
aste
astmeline liikumine
harmoonia ehk kooskõla on helide üheaegne kõlamine vertikaalis
heakõlaline (konsonantne)
halvakõlaline (dissonantne)
klassikaline [harmoonia]
vorm on Teose ülesehitus
fuuga
kolmeosaline vorm
sonaat [sonaadivorm]
faktuur näitab muusikalise struktuuri tihedust
ühehäälsus
mitmehäälsus
akordilisus

3A) Muusika roll esiajal

MÕISTED

loodusrahvad
looduspillid
kaljujoonistus
koopajoonistus
tants
rituaal
arheoloogia
puhkpill
löökpill
keelpill
kõla
häälestus
flööt
sarved
kultuurrahvad
Mesopotaamia
sumerid
Egiptus
Palestiina
Vana-Egiptus
otseflööt
harf
lüüra
lauto
Assüüria
topeltšalmei kahe toru ja nelja sõrmeavaga hõbetoru
signaalpillid
trompet
Vana Testament
Heebrea muusika
Taaveti harf ehk lüüra
tempilteenistus
saatepill
templirituaal
šofar, mis meenutab sikusarve.
muusika funktsioon
muusika õpetus
pilliõpetus
noodiõpetus
helide võnkumine
seinamaal
muusika kultuslik funktsioon
meelelahutus
muusik
instrumentaalkooslus
harf on keelpill, mida on kasutanud enda kultuuris mitmeid rahvad, sumerid, egiptlased. Valdavalt oli harf naiste pill, mis tuli kasutusele 5. sajandi teisel poolel. Harfi mängitakse ka tänapäeval nii soolopillina kui ka orkestripillina.
lauto on keelpill, mida kasutasid kõige enam sumerid.
lüüra on keelpill, mis oli kõige levinum 7 keelega, kõige enam mängisid seda sumerid. Kasutati nii soolomängudel kui ka poeemide taustamuusika loomisel. Kõlakast oli ehitatud kilpkonna kilbist või sarnanes sellega kujult.
otseflööt oli kõige mängitavaim puhkpill Vana-Egiptuses. Flöödid ning sarved olid väga populaarsed ka teiste rahvaste seas, kuna flööte oli kerge valmistada loomade luudest.
topeltšalmei on leitud Assüüria riigi kodaniku hauast. Antud puhkpill on kahe toru ning nelja sõrmeavaga hõbetoru. Antud pillil on topelt lesthuulik nagu tänapäeval on fagotil ja oboel.
šofarr meenutas sikusarve ning seda kasutati Heebreas templiteenistustel signaalpillina.
trompet sarnaselt šofarile kasutati ka trompetit signaalpillina. Trompeti laadset signaalpilli on leitud Assüürias.
egiptuse muusika
mesopotaamia muusika
Hurrian hümni nr 6 (u 1400 eKr), lüüra mängib Michael Levy. Meloodiat avastati 1950. a-tel Ugaritis (Süürias) (Dr. Richard Dumbrill).

4) Muusika roll vanaajal nr. 2. Vana-Kreeka ja Vana-Rooma muusikakultuur

MÕISTED

Vana-Kreeka kultuur
Mesopotaamia
Egiptus
Kreeta kunst
lüüra
topeltaulos on topelthuulikuga puhkpill, sarnane šalmeiga
Musikē on kreeka keeles muusade kunst. Nimelt hõlmab antud mõiste luulet ja muusikat kui lahutamatut üksust. Loomulikult on tänapäeval muusika ja luule Kreekas eraldi kunstiliigid.
Muusika mõiste kreeklaste jaoks jumaliku päritoluga ning juba esimesteks muusikuteks peeti Kreeka jumalaid. Zeusi poeg Apollon, muusade juht on kujutatud tihti lüüraga. Samuti Amphioni, kelle lüüramäng oli niivõrd võimas, et kivid tõusid iseenesest Teeba linna müürideks. Dionysose, veinijumala pilli puhus tema kaaslane Marsyas, pilliks oli aulos (topelthuulikuga puhkpill, šalmei sarnane), matkis eksalteeritud inimhäälet, karjet.
näppepillid
forminks, 4-keelne
kitara, 7. sajand
soolopill
7 keelega lüüra
kõlakast
Apolloni kultus
Dinysose pidustused
barbiton, väiksem lüüra variant, pikkade harudega
harf alates 5. sajandist
aulos, puhkpill, sugulane šalmeiga eelkäija oboel.
paanivile ehk süürinks, mis koosnes 5-7 hiljen 14 erineva pikkusega torust
krotalad, kastanjeti laadne löökpill
vasktaldrikud
tamburiin
Vana-Kreeka kultuuri ajajärgud: 1) arhailine 8.- 6. sajand eKr, 2) klassikaline: linnriikide õitseaeg 5. sajand eKr kuni Makedoonia vallutusteni (330. aastal eKr), 3) hellenism 330 eKr kuni Rooma vallutusteni 146. eKr, 4) Rooma võimu ajajärk 146 eKr - 395 pKr.
Noodiõpetus
Kreeka helisüsteem
pentatoonika oktav jaguneb viieks
täistoonhelirida
diatoonika seitsmeks astmeks
põhihelilaad
Dooria (Aristotelese järgi mehelik, julge ja meelekindel)
Früügia (metsik, kirglik, ekstaatiline)
Lüüdia (kaeblik õrn ja intiimne)
mažoor
joonia (do- noodist)
lüüdia (fa- noodist)
miksolüüdia (sol-noodist)
minoor
eolia (la-noodist)
dooria (re- noodist)
früügia (mi- noodist)
lokria (si- noodist)

5) Muusika roll vanaajal nr. 3. Varakristlik muusikakultuur

MÕISTED

kristlus
Palestiina
kristlik muusika
kristlik kogudus
varakristlik vaimulik laul
juutide laul
meloodia üleshehituses
paganlik kultus
idakristlus
psalm
hümn
vaimulik laul
Süüria
Väike-Aasia
Egiptus
kristlik liturgia ehk jumalateenistuse kord
Rooma riik
kirikulõhe
läänekristlus
Bütsants
muusika areng kloostrites
muusikaharidus
psalmilaul - palvelaul, tekst pärit Vanast Testamendist
hümn - pidulik laul algses tähenduses, uusloodud kiidulaul kristliku muusika tähenduses
vaimulik laul - vaimuliku sisuga laul, lauldi kodus

6) Keskaja muusika kultuurilooline taust

[lõiming üldajalooga]

MÕISTED

keskaeg
Rooma impeerium
Lääne-Rooma
keskaeg muusikas
varakeskaeg
Gregorius Suur (540–604)
kirikureformiga
liturgia
lääne kirikulaul ehk gregooriuse laul
vaimulik koorilaul
ühehäälsus
saade
taktimõõt
kroonika
mitmehäälsus
Antiik-Kreeka
traktaat
muusikateooria
Pythagoras (u 580–500 e. Kr.)
monokord
Anicius Manlius Severinus Boethius (u 480–525) Rooma riigi diplomaat ja kristlik filosoof
kirikulaadid
monofoonia
laul (chant)
Musica enchiriadis
polüfoonia
solmisatsioon (ut, re, mi, fa, sol, la)
rütmimodused
Ventadorn (trubaduuri armastuslaul)
Guido Arezzost
Guido käsi
musica ficta: nö vale muusika, välditi keelatud dissonantseid intervalle (nagu tritooni), esitajad lisasid alteratsioonimärke (diese, bmolle), mis ei ole olnud noodis kirjas
organum: saatehäälte kaasalaulmine gregooriuse koraalile, gregooriuse koraal on alumine hääl,
Notre Dame’i koolkond (esimene lääne muusikaloos)
Notre Dame'i kirik Pariisis
Leoninus (tegevus 12. saj II pool)
Perotinus (tegevus 12. saj lõpp ja 13. saj algus)
mitmehäälsus
motett keskaja muusika lemmikžanr, mitmetekstiline laul, põhimeloodia alumises hääles võib, aga ei pea enam olema Gregooriuse koraal
keskaja muusika
ars antiqua (vana kunst)
ars nova (uus kunst)
renessanss
Modaal
mensuraalnotatsioon
kooskõlaõpetus – konsonantsid jagatakse kolme järku
täielikud [konsonantsid]
priim
oktav
keskmised [konsonantsid]
kvart
kvint
mittetäielikud [konsonantsid]
väike terts
suur terts
muusika filosoofiline seletus
hilisantiik
seitse vaba kunsti (septem artes liberales)
käsitöökunstid (artes mechanicae)
uusplatonism
musica mundana – kosmiline muusika
musica humana – inimeste muusika
musica instrumentalis – reaalselt kõlav muusika

7) Ühehäälsus ja noodikirja teke

[lõiming IV kursusega]

MÕISTED

ühehäälsus
noodikiri
vaimulik muusika
Gregorius Suur
liturgia
gregooriuse laulul ehk lääne kirikulaul
meloodia
orel
saade
esitaja
koosseis
solist
koor
gregoriuse laulu [esituspraktika]
gregoriuse laulu žanrid
gregoriuse koraali vormid
retsiteerimine - palvete ja pühakirjalõikude esitamine ühel noodil laulde
psalmoodia - psalmitektside laulmine
antifon - refrääniliselt korduv vastulaul, esitasid koor + solist või koor+ koor
hümn - stroofilise värsstektsiga laul
sekvents - tektsid pühendatud kiriku või kloostri kaitsepühakule, eeskujuks rahvalikud tantsulaulud
responsoorium - algselt koorirefrääniga soololaul, pikkade kaunistustega ja improvisatsiooniga
gregoriuse koraali laulmise stiilid
1. Silbiline (süllaabiline) stiil – igale silbile vastab üks noot.
2. Rühmaline (neumaline) stiil – igale silbile vastab 1–4 nooti. Levinuim stiil.
3. Kaunistatud (melismaatiline) stiil – tähtsamad silbid ja sõnalõpud on kaunistatud pikkade vokaliiside ehk melismidega.
kirikulaadid
helilaad
loomulik mažoor
loomulik minoor
8-laadisüsteem
1. neli põhilaadi, mida ehitatakse üles helidelt d (dooria), e (früügia), f (lüüdia), g (miksolüüdia)
2. kõrvallaad, tuletatud põhilaadidest, põhiheli on sama, aga ulatus kvardi võrra madalam: a (hüpodooria), h (hüpofrüügia), c (hüpolüüdia), d (hüpomiksolüüdia).
Missa
1. sõnaliturgia, mille keskmes on õpetus
2. armuliturgia, mille keskmes on Kristuse ristiohvi sümboolne kordamine
3. ordinaarium (kohustuslikud igal missal)
  1. Kyrie eleison (Issand, halasta)
  2. Gloria in excelsis Deo (Au olgu Jumalale kõrges)
  3. Credo in unum Deum (Mina usun ühte Jumalat)
  4. Sanctus (Püha)
  5. Benedictus (Kiidetud olgu)
  6. Agnus Dei (Juamala tall)
4. propriumiks (vahelduvad osad vastavalt kirikukalendri päevale).
noodikirja teke
Frangi riik
jumalateenistuse kord
kirikulaul
klooster
neuma
meloodiaelemendi liikumine
ulatus
Noodijoonte süsteem
silpnimetus
muusikateoreetik
Guido Arezzost
kvadraatneuma
noot
rütm
Guido käsi
muusikaõpetus
laulmine
kunstmuusika

8) Keskaja ilmalik muusika

MÕISTED

keskaeg
kirik
vaimulik muusika
ühehäälsus
mitmehäälsus
ilmalik muusika
suuline [traditsioon]
vagandid - need olid rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud.
kangelaslaul ( e šansoon - pr.k. chanson de geste) on üks vanim säilinud ilmalik laul. Selle sisuks on müütiliste kangelaste vägiteod.
Rolandi laul, prantsuse rahvuseepos, mis jutustab Karl Suure aegseist sündmustest.
žanglöörid, kes rändasid ringi üksinda või väiksema seltskonnaga, teenides elatist lauldes, tehes trikke, mängides. Tegu oli elankikkonnaga, keda peeti ühiskonnas heidikuteks, neil puudus kiriku õnnistus.
rändmuusikute vennaskondadega
gild
rüütlilaul on keskaja ilmalik luule ja laulu valdkond, mis sai alguse 11.sajandi lõpul Provence´ist Lõuna-Prantsusmaalt. Rüütlilaulikute loomingus on lahutamatus osas luuletekst (#kirjandus) ja muusika. Põhiliselt esitati kangelaslaule, mis rääkisid vaprusest, mehelikest ideaalidest ning armastuslaule, mis jutustasid naisideaalidest, naiselikest väärtustest. Rüütlilaulikuid nimetati piirkonniti erinevalt:
trubaduurid (Lõuna-Prantsusmaal),
truväärid (Põhja-Prantsusmaal) ning
minnesingerid (Saksamaal ja Austrias).
Bernart de Ventadorn
Richard Lõvisüda
Adam de la Halle
Walther von der Vogelweide

9) Mitmehäälsuse teke

[Mitmehäälsuse tekkimine (Leoninus, Perotinus), lõiming IV kursusega]

MÕISTED

Keskaegset mitmehäälse musitseerimise praktikat kirjeldatakse juba 7. sajandi tekstides. Esimesed teadaolevad mitmehäälse muusika üleskirjutused pärinevad siiski alles 9. sajandist.

Mitmehäälsuse arengut mõjutas ka neumanoodikirja kasutuselevõtt 9. sajandi alguses.

Esimesed mitmehäälsed teosed olid vaimuliku sisuga loodud kirikukoorile.

Mitmehäälne muusika jaguneb kaheks: polüfooniline (kus on vähemalt kaks iseseisvat meloodiahäält) ning homofooniline (kus eksisteerib üks domineeriv hääl ning saatefaktuur) mitmehäälsus.

Mitmehäälsuse tüübid:

Burdoon: liikumatu või lühikestes motiivides liikuv saatehääl, tavaliselt meloodiast madalam.

Parafoonia - sama meloodia dubleerimine mingi intervalli võrra kõrgemalt või madalamalt.

Heterofoonia - ühe meloodia pisut erinevate variantide kooskõla.

Mitmehäälne muusika:

Organum - Esimene mitmehäälne kirikulaulutüüp, mis tekkis 10. sajandil. Antud teose aluseks on võetud Gregooriuse koraal, kuhu on lisatud saatehääled. Organume on kolme erinevat liiki: paralleelorganum, vaba ja kaunistatud organum. Esimesed teadaolevad heliloojad, kes kirjutasid organume olid Leoninus (kahehäälsed organumid) ning Perotinus (3-4 häälsed organumid).

Motett - algselt loodi põhiliselt kolmehäälset motetti, 15.-16. sajandil on loodud motett, kus eksisteeris üle 50. hääle

11) Ars nova

MÕISTED

Ars nova (lad. k., uus kunst), 14. sajandil ajavahemikul 1320–1380 ilmunud uus stiil. Antud stiili käsitletakse keskaja ja renessansi üleminekuperioodina. Philippe de Vitry (1291–1361), Mõlemad terminid kasutas prantsuse helilooja, muusikateoreetik ja luuletaja oma traktaadis
"Ars nova" u 1320 a. (1322-23) uut stiili eristada vanast stiilist
Johannes (Jean) de Muris (u 1290 – u 1355) (prantsuse filosoofi, astronoomi, matemaatiku ja muusikateoreetiku)
"Ars novae musicae" (1319).
Guillaume de Machaut (u 1300–1377)
isorütmika, , kompositsioonitehnika, mis oli tollal levinud
isorütmiline motett
Ars nova motett
muusikažanr
"Garrit gallus/In nova fert" (1317?), Philippe de Vitry isorütmiline motett, poliitiline satiir seostades loomi inimestega, mille tekst viitab ka biiblile (video sisaldab ka visuaalseid katkendeid traktaatidest koos loomakujunditega).
"Roman de Fauvel (1310/1314), alegoorilisest (satiirilisest) värssromaan
"In arboris/Tuba sacre fidei/Virgo sum" Philippe de Vitry
ballaad
rondeaux
virelai
lai
complainte
chant royal
missastükkel
"La messe de Nostre Dame" ("Jumalaema missa") enne 1365
Ordinarium (iga päev korduvad tekstid)
Kyrie
Gloria
Credo
Sanctus
Agnus Dei
Ite missa est
Proprium (vastavalt kirikukalendrile muutuvad tekstid)
"Ma fin est mon commencement" ("Mu lõpp on minu algus") Guillaume de Machaut rondeaux
Mensuraalnotatsioon
traditsiooniline notatsioon (17. saj)
helivältus
Rütm
rütmistruktuur
Taktimõõt - Johannes de Muris võttis 14. sajandil 3-se "taktimõõdu" juurde kasutusele ka 2-se "taktimõõdu" ning tekkis nö vahelduv taktimõõt (=IV). Ehkki meile nö klassikalisena tuntud takti- täpsemalt meetrumisüsteem ei olnud tollal veel välja kujunenud, näitab modaalnotatsiooni (kvadraatnotatsiooni) transkriptsioon traditsioonilisse notatsiooni, et nn rütmi-mooduse (erinevad omavahel seotud noodipeade kombinatsioonide e ligatuuride) vahetumisega käis kaasas meie mõistes nö taktimõõdu ehk meetrumi vahetus. Selleks kasutati erinevaid värve: must ja punane notatsioon.
kaheosaline meetrum (imperfektne, võtme juures tähistatud poolringiga) võrdsustatakse kolmeosalise (perfektse, täisring) meetrumiga.
kolmeosaline meetrum, seostatakse teoloogiaga, kolmainsuse (jumal, tema poeg, püha vaim) nähtusega, mis sümboliseeris inimeste silmis perfektsust --> sümboolsed arvud oli 3, 7, 9, 10, 12 jne olid eelistatud ka heliloomingus.
teoloogia
kolmainsuse (jumal, tema poeg, püha vaim)
perfektsus
sümboolsed arvud 3, 7, 9, 10, 12
helilooming
9/8
3/4
6/8
2/4
hääl
meetrum
noodivältus
minima
semiminima
isorütmika - korduvad rütmijärgnevused ühendatakse enamasti pikemate korduvate helikõrguste järgnevustega ühes või mitmes hääles
motett
missa
mitmehäälne ilmalik laul
Ars nova perioodi nö lõpuaastaks on peetud 1377, mil suri selle tipphelilooja Guillaume de Machaut (u 1300–1377)

10) Renessanssmuusika kultuurilooline taust

MÕISTED

"Ars nova" u 1320 a. (1322-23)
"Ars novae musicae" (1319).
arhitektuur ehituskunstis
Ars antiqua (lad. keelest vana kunst) 1250–1320, mille puhul kujunes
Ars nova (lad. k., uus kunst) 14. sajandil e ajavahemikul 1320–1380 on kunstistiil, mis on pärit Prantsusmaalt. See tekkis vastandiks vanale stiilile nimega Ars antiqua. Antud stiili käsitletakse keskaja ja renessansi üleminekuperioodina. Mõlemad terminid on pärit prantsuse helilooja, muusikateoreetik ja luuletaja Philippe de Vitry (1291–1361) traktaadist "Ars nova" u 1320 a. (1322-23).
Ars nova motett muutus 14. saj. kõige esinduslikumaks žanriks, kirjutati peamiselt poliitilistele sündmustele pühendatud pidumotettid, nt kuningate kroonimiste ja peapiikoppide pühitsemiste puhuks.
cantus firmus e kindel laul, liturgilised meloodiad,
Cantus-firmus-missa - missatsüklid on ühendatud ühe põhimeloodiaga: cantus firmus (lad k püsiv viis) --> vana motettitehnika eeskujul meloodia tenoris --> hoopis ilmalik viis - cantus firmus annab missale ka nimi, nt “L’homme armé” (“Relvastatud mees”) --> populaarne anonüümne laul
color Korduv helikõrguste järgnevus -->
dooria laad
duplum teine heel
duur-moll harmoonia
Friedrich Ludwig
gootika
gregooriuse koraal
Guillaume de Machaut (1300–1377) Machaut oli pigem küpses eas alustanud helilooja, kes võttis aluseks juba kujunenud stiili, mida arendas täiuseni.
Heinrich Besseler
Helilooja
humanism (inimesest lähtuv mõtlemine).
ideaal
ilmalik laul - jäi oluliseks, prantsuse, hiljem ka itaalia, saksa, hispaania keeles --> muutus linnakultuuri osaks (tänu noodtrükile)
ilmalik motett: tekstid kõnelevad kahel teemal: 1) poliitiliste ja moraalsete probleemide drastiline kriitika; 2) (enamasti) prantsuse armastuslüürika.
ilmalik žanr
ilmalikustamine, katoliku kirik ei olnud enam inimeste kesktelg. Ilmalikustamist võis leida ka 14. sajandi kunstis, kirjanduses ja muusikas.
imitatsioon, jäljendamine,
imitatsiooniline polüfoonia
imperfektsete konsonantsidega
inspiratsioon
intervall
isorütmika – 14. sajandi kompositsioonitehnika, printsiip, kompositsioonitehnika põhiprintsiip. Isorütmika tähendab samarütmilisust, mille puhul üks muutmata ja tavaliselt lühem talea on aluseks pikema color'i mitmekordsele läbiviimisele, nt kuni color algab talea'ga taas samal hetkel (on sünkroniseeritud). Terminit 'isorütmia' pakkus saksa muusikateadlane Friedrich Ludwigi 1900 paiku, 1920. aastatel võttis seda kasutusele ka saksa muusikateadlane Heinrich Besseler, mille tagajärjel see kiiresti levis. Ladinakeelsed terminid talea ja color esinevad aga juba ka 14. sajandi kirjutistes
isorütmika Isorütmika on kompositsioonitehnika, mis oli tollal levinud (loe edasi ja vaata näite siin).
isorütmiline motett.
Johannes (Jean) de Muris (u 1290 – u1355, (prantsuse filosoofi, astronoomi, matemaatiku ja muusikateoreetiku)
Johannes de Grocheo (u 1255 – u 1320, prantsuse muusikateoreetik)
Johannes XXII läkitus "Docta Sanctorum" (püha õpetus) (1324/1325) , milles ei lubanud uut muusikat teenistustel kasutada.
Josquin Desprez (u 1440–1521) Muusikalise renessanssi kõrgaeg jääb 15. saj lõppu ja 16. saj esimesse veerandisse ja selle väljapaistev helilooja on Itaalias tegutsenud
katedraal
kaunistamine
Kolumbus avastab Ameerikat 1492
konsonants
kujund
kvart,
kvint,
Leonardo da Vinci
Liturgiline (vaimulik) motett
Lõuna-Prantsumaa linna Avignoni.
maadeavastamised
Madalmaade vokaalpolüfoonia
madalmaade vokaapolüfoonia ehk Muusikalise renessansi peamised
Magnificat (Maarja kiidulaul, tekst Luuka evangeeliumis, vespriteenistusest) polüfoonilised hümnid (Maarja auks)
meloodia liigendus
meloodia: Lihtne, tundeline, laulev
mensuraalnotatsioon
missa
modaal- ja mensuraalnotatsioon, millel oli teistsugune rütminoteerimissüsteem.
motett, Johannes de Grocheo (u 1255 – u 1320, prantsuse muusikateoreetik) kirjutab: "Seda žanrit ei tohi rahvale esitada, kuna viimane ei taba selle peensusi ära, samuti ei ole rahva meelt võimalik sellega lahutada, seevastu tuleb seda esitada haritlastele ja neile, kes otsivad kunsti peenneid nüansse. Motetti harilikult lauldakse haritlaste pidudel." (Wörner 1993: 96) Motett - jääb põhižanriks, kuid erineb 13.–14. sajandi motettist --> pole enam isorütmiline ega mitmetekstiline - ladinakeelne polüfooniline laul --> aluseks propriumi osa tekst --> motett nüüd vaimulik laul ka väljaspool jumalateenistust
motetus (sellest hiljem ka nimi motett) = duplum
muusikaanalüüs
muusikainstrument
muusikastiil
muusikavormi
muusikažanr
noodikiri
nooditrüki tehnikat (Veneetsias).
notatsioonisüsteemi
nüüdisaegset taktisüsteemi
oktav
paavst
Paroodiamissa - aluseks on terve polüfooniline teos --> sama helilooja või laenatud motett või ilmalik laul --> paroodia: jäljendamine ilma koomilise või pilkava varjundita --> kasutati palju populaarseid laule ja tantsurütme
perfektsed konsonsantsed intervalid
Philippe de Vitry (1291–1361)
piltlikkus
proportsioon kauneid ja tasakaalustatud
quadruplum neljas hääl
Raffael
renessansi vokaalmeloodia tasakaalutuse printsiipi
Renessanss prantsuskeelsest sõnast renaissance, mis tähendab (antiiksete ideaalide) taassündi. Seda terminit on kasutatud pms Itaalia 14.–16. saj kultuuri iseloomustamiseks. Muusikas aga seostatakse renessansiga Madalmaade vokaalpolüfooniat. 14. saj heliloojad lõid rohkem ilmalikke kui kirklikke teoseid, seda uut väljenduslaadi võibki nimetada muusikaliseks renessansiks.
Rooma
rütm
rütm
sekst (=IV)
talea (pr. k. taille, e. k. lõik) Korduv rütmijärgnevus -->
teksti rütm
tenor'i ehk kõige madalama hääle (ka
terts
traktaat
triplum kolmas hääl
trükikunst (15. saj. keskel)
tunne
ümarkaar (arhitektuur)
vaimulik žanr
väljendus
varakapitalism
vokaalmuusika

12) Madalmaade koolkond

[Uued žanrid 15.-16. sajandil; Madalmaade muusika ja Madalmaade koolkond (Dufay, Ockeghem, des Prez, di Lasso)]

MÕISTED

renessanss
polüfoonia
mitmehäälsus
madalmaade koolkond, madalmaade vokaalpolüfoonia, ajastu heliloojaid saab jagada V põlvkonda.
Burgundia hertsogriik
100-aastane sõda
harmoonia
meloodia
muusikateooria
rütm
muusikažanr
missa
cantus firmus missa
paroodiamissa
motett, vaimulikud ladinakeesed
ilmalik laul
šansoon (Prantsusmaal)
madrigal (Itaalias)
song (Inglismaal)
Lied (Saksamaal)
a cappella 'koos kapelliga', ansambliga, ehk muusika kapellidele ehk pillidele, tänapäeval pillisaateta stiil, tookord võis pill asendada mõnda häält
Josquin Desprez
Orlandus Lassus
Giovanni Pierluigi da Plaestrina
madalmaade vokaalpolüfoonia ajastu, franko-flaami muusika
Philippe Hea õukond Dijonis
ars nova ratsionaalne kompositsioonitehnika
inglise muusika tertsi ja seksti kooskõlad
itaalia muusika laulev meloodika
polüfooniatüüp
imitatsiooniline polüfoonia ideaal: kõigi häälte ühtsus ja harmooniline ühtesulamine
kaanon (kõige viimistletum vorm)
hääl
harmooniline ühtesulamine
neljahäälsus (SATB)
sopran
alt
tenor
bass
ansamblipolüfoonia
heliloojate koolkond

13) Renessansiaja ilmalik muusika

[Ilmalik laul ja seltskonnamuusika; muusikainstrumendid ja tantsud (Janequin, Sachs, Hassler, Taverner, Morley, Byrd, Dowland)]

MÕISTED

vararenessanss
keskaja helikunst
renessansi kõrgstiil
jumalikust seaduspärasus
kooskõla
meloodia ilusa sujuv
helilooming
kvart
kvint
oktav
sektsi
tertsi
Renessanssiaegne harmoonia
kolmkõla
sekstakord
Francesco Landino (Landini) (u 1325–1397) trecento ajastu kuulsaim Itaalia helilooja, lapsena pimedaks jäänud helilooja-poeet ja muusikateoreetik. Valdas meisterlikult peaaegu kõiki tol ajal eksisteerinud muusikainstrumente, tegeles muuletamise ja täheteadusega. Oma suurepärase orelimängu eest sai ta autasuks loorberipärja. Räägitakse, et tema pillimängu kuulates jäid isegi linnud vaikseks ning seejärel hakanud imelise muusika mõjul veelgi valjemalt hõiskama ja lõõritama. Tema loomingus on kokku säilinud umbes 154 teost, enamik neist mitmehäälsed ballata’d (refrääniga lauluvorm --> uus nähtus) ning ta pole loonud ühtegi motetti ega vaimulikku teost. 1397. aastal maeti kuulus muusik Firenze püha Lorenze kirikusse, kus ta oli töötanud pikalt organistina, tema valgest marmorist hauaplaadil on kiri: Francesco valgusest ilma jäetud vaim oskuslik pillilugudes, keda muusika üksi on ülemaks seadnud, oma põrmu siia ja tähtede kohale hinge on jätnud.
šansooniks, 15. sajandi Prantsusmaa ilmaliku laul
Clement Janequin (u 1485–1558), loonud nn programmilisi šansoone nagu "Pariisi hõiked", "Naiste loba" ja "Lindude laul".
itaalia ilmalik laul
pastoraalne naljalaul ehkkki samas polüfoonilise ülesehitusega näiteks:
frottola
villanella
balleto
madrigal, itaalia mitmehäälne ilmalik laul, Keerukas, kõrgstiil, 14. sajandl tekkis, renessanssmuusika üheks iseloomulikumaks laululiik. Madrigalid olid populaarsed ka 16. sajandil, siiski muutus nende helikeel veelgi keerulisemaks, tekstidena hakati kasutama sügavamõttelist väärtluulet (Petrarca, Tasso, Ariosto). Eelistati sümboliterohket, filosoofilise alltekstiga luulet, enamasti vabavärsilist. Enamasti 5–6 häälsed, moteteilikult keeruka polüfooniaga Lauldi seltskonnas, aga üha enam ka kontserditel Teatraalsemaid ja ulatuslikemaid madrigale võib pidada ooperiaariate või isegi ooperite eelkäijaks.
karjuselaul
Lassus
Palestrina
Monteverdi
Petrarca
Tasso
Ariosto
sümbol
alltekst
luule
vabavärss
kontsert
teatraalsus
ooperiaaria
ooper

16) Barokkmuusika kultuurilooline taust

[lõiming üldajalooga]

MÕISTED

ajastu ehk epohh
barokk on tuletatud sõnast barroco, mis tähendab portugali keeles ebakorrapärase kujuga pärli. pilknimetus: ebaloomulik, kummaline, ekstsentriline, liialdav. Alles 19./20. saj. vahetusel hakati seda kasutama hinnanguvaba epohhi (ajastu) nimetusena. J.J. Rousseau kirjutab „Muusikasõnastikus“ (Dictionnaire de musique) (1768) märksõna "barokk" iseloomustamiseks: „Baroklik muusika on selline, mille harmoonia on segane, üleküllastatud modulatsioonide ja dissonantsidega, pingutatud laul pole loomulik, intonatsioon raskepärane ja liikumine sunnitud.“ Barokiks nimetatakse Euroopa kultuuris ajajärku 1600-1750 (#kunst, ajalugu, kirjandus). Antud perioodil oli priiskav õukonnaelu, üritati luua midagi teistsugust, ebakorralist. Muusikas valitses pingestatud dünaamika, äärmuslik tundelisus ja efektne teatraalsus. Kuid tunded olid stiliseeritud, mitte isiklikud ning loomingus valitses numbrite sümboolika ja ratsionaalsus, nt motiivikas (ristimotiiv, nt B-A-C-H), vormis (nt fuuga), harmoonias (nt nummerdatud bass)
kunstistiil
J.J. Rousseau
„Muusikasõnastik“ (Dictionnaire de musique) J.J. Rousseau (1768)
Euroopa kultuur
pingestatud dünaamika
äärmuslik tundelisus
efektne teatraalsus
stilisatsioon
numbrite sümboolika
ratsionaalsus
motiivika
ristimotiiv
B-A-C-H
muusikavorm
fuuga
harmoonia
nummerdatud bass
Musica theoretica: teoreetiline tegelemine muusikaga. musica speculativa (theorica, theoretica) (spekulatiivne ja teoreetiline muusika), õpetatakse ladinakeele koolides ja ülikoolides artes liberales (vabade kunstide) raames.
Musica practica: praktiline musitseerimine. musica practica (nö praktiline musitseerimine), raames. Teise all käsitletakse ühehäälne koraalimuusika (musica plana) ja mitmehäälne nn figuuriline muusika (musica mensurabilis).
Musica poetica: heliloomingu retoorilised ja helikeele printsiibid. musica poetica, mis sarnaselt retoorikale (kõnekunstile) ja kirjandusele (poeesia e luule) käsitleb muusikat keelena
helilooming
retoorika
helikeel
artes liberales (vabad kunstid)
ühehäälsus
koraal
musica plana
mitmehäälsus
figuuriline muusika (musica mensurabilis)
muusikalised väljendusvahendid
formaalsed
figuraalsed (kujundlikud)
kromaatiline pooltoon
paus
kastraat
aldihääl
meeslaulja
teater
näitleja
Muusikastiil
stile antico e vana stiil, prima pratica e esimene komponeerimisviis, vana kirjaviis, Esimene komponeerimisviis e prima pratica: motettiline (algselt vaimuliku sisuga vokaalteos), polüfooniline faktuur, neutraalne sõnatõlgendus, regulaarne dissonantside käsitlus, alla-breve-notatsioon, harmooniline, laadide paljusus (=IV)
stile moderno e modernne stiil, seconda pratica e teine komponeerimisviis, uus kirjaviis. madrigaalne (pms ilmaliku sisuga vokaalteos), raamhäältele tuginev faktuur, afektilised sõnatõlgendused, vabam dissonantside käsitlus, standardnotatsioon kaasaarvatud lühemad noodivältused, meloodiline, valitsevad duur ja moll (=IV)
motett algselt vaimuliku sisuga vokaalteos
polüfooniline faktuur
dissonants
alla-breve-notatsioon
harmooniline
laadide paljusus
madrigaalne (pms ilmaliku sisuga vokaalteos)
raamhäältele tuginev faktuur
afektilised sõnatõlgendused
vabam dissonantside käsitlus
standardnotatsioon kaasaarvatud lühemad noodivältused
meloodiline
duur ja moll, duur- ja moll-helilaad
polüfoonia, kõik hääled olid kontrapunktiliselt iseseisvad (horisontaalne mõtlemine)
monoodia, tähtis on meloodia.
J.S. Bach
harmooniline kontrapunkt (vertikaalne mõtlemine)
basso continuo (it. k katkematu bass) ehk generaalbassi baasil
viola de gamba
tšello
fagott
harmooniapill
orel
lauto
klavessiin
akordi kuju
improvisatsioon
poplaul
kontsert sõna kontsert on tuletatud itaalia keelsest sõnast concerto. Concerto tuleneb ladina keelsest sõnast concertare, mis tähendab samaaegselt võistlema, vaidlema, väitlema ning kellegagi koos töötama, kokku saama, kokku leppima, korraldama. Võistlemine ja koostöö on seda žanrit iseloomustanud läbivalt kord rõhuga ühel, kord teisel tähendusel. Inglise keeles oli kasutusel ka sõna consort, mis tähendas läbi käima, kokku sobima, pillirühm. Seda hakati kasutama 17. ja 18. sajandil ühismusitseerimise tähenduses. Kuni 19. sajandi keskpaigani võis kontsert tähendada kas era- või avalikku esinemist, kodus või kontsertsaalis. 17. sajandi esimesel poolel oli sõna concerto laialt levinud Itaalia instrumentaalsaatega vokaalmuusikas, eriti sagedasti kasutusel kirikus (nn kirikukontsert või vaimulik kontsert). Sõna concerto esimest kasutust muusikas teatakse 1519. aastast tähistusega "un concerto di voci in musica" (muusikakontsert häältele). Varajased kontserdid väikesele koosseisule näiteks on Ludovico Viadana "Cento concerti ecclesiastici" (Seitse kirikukontserti) ühele kuni neljale häälele ja saatega (continuo), mis ilmus 1602. aastal (kuid on loodud juba 1590ndate aastate keskel).
consort
kontsertsaal
instrumentaalsaatega vokaalmuusika
kirikukontsert või vaimulik kontsert
"un concerto di voci in musica" (muusikakontsert häältele) ) Sõna concerto esimest kasutust muusikas teatakse 1519. aastast tähistusega
Ludovico Viadana "Cento concerti ecclesiastici" (Seitse kirikukontserti) ühele kuni neljale häälele ja saatega (continuo), mis ilmus 1602. aastal (kuid on loodud juba 1590ndate aastate keskel).
kontsertstiil
instrumentaalmuusika
vokaalmuusika
virtuoossus
soolo
ooperimaja
teatrimaja
koosseis
ilmalik muusika
orkestrimuusika

17) Barokk. Vokaal-instrumentaalmuusika

MÕISTED

kontsertstiil
vokaalmuusika
Claudio Monteverdi (1567-1643)
ooper
Barokiajastu
instrumentaalsaade
soololaul
sõnade rõhk
rütm
antiikaeg
aaria
lauto
Laulu vorm
varieeruv
tantsurütmis
salmilaul
soolomadrigal
da-capo-aaria. See koosnes kolmest lõigust ABA vormis (=IV), kus esimesed kaks osa olid teineteisest erineva karakteri ja helistikuga ning kolmas osa kordas esimest. Kordavas lõigus lauljad tihti improviseerisid, et näidata enda tehnilisi ja vokaalseid võimeid. 17. sajandil sai antud vorm itaalia muusikas vokaalžanrite hulgas ainuvalitsejaks ning hiljem oli see populaarne ka Saksamaal ja Inglismaal.
Retsitatiiv on kõnelähedane laul, mis arenes välja deklamatsioonist ehk ilulugemisest. Võrreldes aariaga on retsitatiivis rohkem teksti ning see on kooskõlas kõne loogikaga. Retsitatiivi meloodia järgib alati kõnerütmi ning sageli on meloodia monotoonne.
basso continuo, Retsitatiivi saadab üldjuhul harvade akordidega ning antud lauluviisi nimetatakse
secco-retsetatiiv (secco it. k. kuiv), siin on lauljal suurem vabadus teksti rütmiliselt esitada.
accompagnato-retsitatiiv ehk saatega retsetatiiv on dramaatilisem, lisatakse ansambel või orkester, on tegemist , kuid siin on laulja rütmiliselt rohkem seotud orkestriga.
ABA vorm
kantaat cantare tähendab it. k. laulma, sealt on arenenud välja ka barokiajastu vokaalmuusika žanr kantaat. Algselt 1620. aasta paiku tähistas kantaat lihtsalt vokaalteost. 17. sajandi teisel poolel oli toimunud areng ning kantaadi ülesehitus muutus mahukamaks. Viimane sisaldas endas 2-3 retsitatiivi ning 2-3 aariat, antud kooslus hakkas sarnanema väikese ooperistseeniga (--> ooper). Kantaat oli loodud ühele solistile, keda saatis kammeransambel või basso continuo.
ooperistseen
oratoorium (ld. k. tähendab oratorio palvesaali, kabelisarnane ruum jesuiitide paleedes) Tähtis žanr barokiaegses vokaalmuusikas on ka. Tegu on ulatusliku kontsertteosega, mis on loodud solistidele, koorile ja orkestrile. Sisu on ooperlikult dramaatiline, räägib Kristuse kannatustest, kuid esituses puudub lavastus, edastus toimub ainult muusikaliste vahenditega. Vaatamata sellele, et oratooriumi sisu on Kristuse kannatused (passioonid) ning on selgelt vaimuliku sisuga, ei ole tegu kirikumuusikaga. Oratooriumite esitlused toimusid tavaliselt paleedes, mitte kirikutes. Oratoorium kujunes välja koos ooperiga (--> ooper), esimest ka oratooriumiks nimetatud teost esitati Roomas. Tavaliselt kirjutasid oratooriume ja oopereid samad heliloojad. Kõige populaarsem aeg oratooriumi esitamiseks oli kevad, mil ei toimunud seoses paastuajaga ooperietendusi ning seetõttu oli ooperitrupp vaba ning sai tegeleda selle žanriga.
passioon
paastuaeg

18) Barokk. Instrumentaalmuusika

[Muusikainstrumendid ja instrumentaalmuusika vormid ning žanrid]

MÕISTED

Barokktrio. Tegu on pilliansambliga, mille koosseisuks kaks meloodiapilli ja basso continuo. Antud koosseisul sõna "trio" tähistab partiide, mitte mängijate arvu. Seega saame järeldada, et antud koosseisus peab koosnema kolmest erinevast partiist, milleks on kaks meloodiapilli (tavaliselt viiulid või plokkflööt) ja basso continuo, mida esitab harmooniapill (nt klavessiin, orel, lauto), viimasele aga lisandus ka mõni bassi meloodiapill (nt tšello, viola da gamba, fagott). Antud ansambel oli aluseks suurematele ansamblitele ja orkestritele.
koosseis
meloodiapill
basso continuo
trio
partii
viiul
plokkflööt
harmooniapill
klavessiin
orel
lauto
bassi meloodiapill
tšello
viola da gamba
fagott
Itaalia orkester. Antud koosseis kujunes välja barokktriost, siia kuuluvad järgmised partiid: kaks meloodiapilli (viiulid või puhkpillid), harmooniapill (lauto, klavessiin) ja saateks basso continuo. Antud koosseis levis 18. sajandil üle kogu Euroopa pannes aluse tänapäeva klassikalisele orkestrile. Kõige populaarsemad kohad, kus võis orkestreid kohata olid õukonnad, teatrid, ballid, lossikirikud, õukonnateatrid, ooperimajad.
Sonaat. Barokiajastu mitmeosaline ja pilliansamblile loodud instrumentaalteos. Kuulus barokiaegsete keelpillisonaatide looja on Roomas tegutsenud itaalia viiuldaja ja helilooja Arcangelo Corelli (1653-1713). Algselt koosnes sonaat mitmest erineva karakteriga lõigust ning kujunenud oli kaks sonaaditüüpi: kirikusonaat (sonata da chiesa) ja kammersonaat (sonata da camera).
keelpillisonaat
Arcangelo Corelli (1653-1713) Roomas tegutsenud itaalia viiuldaja ja helilooja
karakter
sonaaditüüp
kirikusonaat (sonata da chiesa)
kammersonaat (sonata da camera)
Kontsert. Kontsert on sonaadi paralleelvorm, virtuoosne teos on loodud suuremale ansamblile või barokkorkestrile. Kontserdi liigid on järgmised: concerto grosso (barokktriole on lisatud suurem ansambel) ja soolokontsert (teost esitavad üks või mitu artisti, kes eristuvad virtuoossete soololõikudega orkestrist või ansamblist. Kõige enam soolokontserte on loonud Veneetsias tegutsenud itaalia viiuldaja ja helilooja Antonio Vivaldi (1678-1741) ning kõige kuulsam instrument, millele antud teoseid on sel ajastul loodud, ongi viiul.
paralleelvorm, virtuoosne teos on loodud suuremale ansamblile või barokkorkestrile.
Kontserdi liigid
concerto grosso (barokktriole on lisatud suurem ansambel
soolokontsert (teost esitavad üks või mitu artisti, kes eristuvad virtuoossete soololõikudega orkestrist või ansamblist. Kõige enam soolokontserte on loonud
Antonio Vivaldi (1678-1741) Veneetsias tegutsenud itaalia viiuldaja ja helilooja
Süit (pr. k. järgnevus, korrapärane rida) on barokkmuusikas tähtsuselt nö kolmandal kohal (peale sonaati ja kontserti). Teoses on eri karakteriga tantsud või instrumentaalpalad. Süite kirjutasid meelsasti just saksa heliloojad. 17. sajandil levis Saksamaal prantsuse õukonnatantsude mood ning süidil kujunes välja kindel süsteem. Ühes süiditsükklis oli neli erikarakteriga õukonna päritoluga tantsu.
karakter
tants
instrumentaalpala
saksa heliloojad
prantsuse õukonnatantsud
süiditsükkel
Allemande - 4-osalises taktimõõdus rahulik saksa sammutants.
Courante - 3-osalises taktimõõdus kiire prantsuse hüppetants.
Sarabande - aeglases 3-osalises taktimõõdus pidulik hispaania tants.
Gigue - šoti hüppetants, süidi kiireim osa.
Klaviirimuusika. Barokiajastu klaviirimuusikat loodi järgmistele pillidele: klavessiin, klavikord, positiivorel. Kõige mitmekülgsem roll oli klavessiinil, mis oli nii soolo- kui ka harmooniapill. Kodudes oli kõige enam levinud klavikord ja positiivorel. 17. sajandi teisel poolel kogus hoogu orelite ehitus ja täiendus. Kui varasemalt kasutati orelit kui saatepilli kooridele, siis nüüd oli orelist saanud sooloinstrument. Orelimuusika oli tähtsal kohal eelkõige protestantlikus jumalateenistuses. Orelile loodi erinevaid teoseid, levinumad vormid on tokaata, fuuga, fantaasia. Kõige väljapaistvam orelimuusika looja enne J.S. Bachi olid taani päritolu organist ja helilooja Dietrich Buxtehude (1707-1637), kes sai tuntuks tegutsedes Lübeckis, ta on Põhja-Saksa orelikooli kuulsami esindaja.
klavessiin
klavikord
positiivorel
sooloinstrument
protestantism
jumalateenistus
tokaata
fuuga
fantaasia
J.S. Bach
Dietrich Buxtehude (1707-1637), taani päritolu organist ja helilooja kes sai tuntuks tegutsedes Lübeckis, ta on Põhja-Saksa orelikooli kuulsami esindaja.
Põhja-Saksa orelikool
Cremona
viiulimeister
Cremona pillimeistrite koolkond
Andrea Amati (1505-1577), kelle järglased tegelesid sama valdkonnaga ning täiendasid muusikainstrumente kui ka õpetasid välja kuulsaid pillimeistreid. Siiani ei ole teadlased suutnud paljastada pikaajaliste uuringutega pilli ainulaadse kõla saladuse. On ainult mitmeid oletusi, milles võib peituda antud pilli võlu: laki koostis, puidu kvaliteet, muud materjalid. Tänapäeval kõige kuulsamad viiulid on valminud pillimeistri
Antonio Stradivari (1644-1737) käe all, kes oli
Nicolo Amati (Andrea Amati pojapoeg) õpilane ning on valmistanud lisaks viiulitele ka tšellosid, vioolasid, kitarre ja harfe. Kokku on hetkel säilinud umbes 650 muusikainstrumenti ning arvati, et valminud oli neid 1100. Antud pillid on olnud müügis erinevate hindadega, kus kõige kallim viiul maksis 3,5 miljonit US dollarit ning keskmine hind oksjonitel on olnud 1-2 miljonit US dollarit.

19) Barokk-ooper

MÕISTED

Ooper
ooperižanr kujunes 1600. aasta paiku Itaalias, Firenze (ing. k. Florence) linnas ning mõjutas sellega kogu sajandi muusikat. Vaatamata sellele, et ooperi žanr mõjus uuena, võib siiski täheldada, et juba
vanakreeka muusika
tragöödia
koor
soololaulja
"Daphne" (1598)
Jacopo Peri (1561-1633) on Firenze helilooja
"Eurydice" (1600)
Claudio Monteverdi (1567-1643) esimene suur ooperihelilooja
"Orpheus" (1609) peetakse esimeseks tõeliselt terviklikuks ooperiteoseks.
kõlavärv
tegelane
karakter
tegevuspaik
Teatro San Castiano 1637. a. avati Veneetsias ooperimaja , seoses millega sai Veneetsiast 17. sajandi Euroopa ooperikeskus. Varasemalt esitati oopereid aadlipaleedes.
virtuoossus
soolo
lavadekoratsioon
mütoloogia
Napoli ooperikoolkond, Napoli ooper 17. sajandi lõpul kujunes
bel canto (it. k. kaunis laul). Laulja pidi laulma kaunilt, väljendusrikkalt, ilusa tooniga, emotsionaalselt. Ooperis tõusid esile nais- ja meespeaosa täitjad ehk
prima donna naispeaosatäitja
primo uomo meespeaosatäitja
süžee
tõsine ooper (opera seria)
koomiline ooper (opera buffa)
vahemäng (intermedium), mida etendati tõsise ooperi vaatuste vahel.
kastraadid (kõrge hääleulatusega meeshääl). Itaalia ooperis mängis meespeaosa alati kastraat, , sest ilma kastraadita peeti ooperit läbikukkunuks.
Farinelli (Carlo Maria Michelangelo Nicola Broschi, 1705-1782) kellest üks kuulsamaid oli
Alessandro Moreschi suri 1922. a, Viimane teadaolev kastraat kuid siiski oli ta jõudnud salvestada ka esimesed plaadid.
ballettooper kujunes välja Prantsusmaal ning on prantsuse heroline ballett, mis koosnes tantsustseenidest, aariatest ja kooridest.

20) Klassitsismi kultuurilooline taust

[lõiming üldajalooga]

Klassitsism*

Klassitsism. Sissejuhatus (kultuurilooline taust) (tell + show1)

<https://htk.tlu.ee/oppevara/node/774> Klassitsism. Sissejuhatus (kultuurilooline taust) (show 2) <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/3668> Klassitsism. Sissejuhatus (kultuurilooline taust) (show 2.1) <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/3823> *

Klassitsism. Sissejuhatus (kultuurilooline taust) (ask 7)**

<https://htk.tlu.ee/oppevara/node/2078> *

Klassitsism. Sissejuhatus (kultuurilooline taust) (ask6)***

<https://htk.tlu.ee/oppevara/node/3825> Klassitsism. Sissejuhatus (kultuurilooline taust) (ask 5)*** <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/2079> Klassitsism. Sissejuhatus (kultuurilooline taust) (ask4)*** <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/3821> Klassitsism. Sissejuhatus (kultuurilooline taust) (ask3)** <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/3820> Klassitsism. Sissejuhatus (kultuurilooline taust) (ask2)* <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/3818> Klassitsism. Sissejuhatus (kultuurilooline taust) (ask1)* <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/3817> Klassitsism. Sissejuhatus (kultuuriline taust) (do) <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/2082>

MÕISTED

Klassitsism (lad. k. esmaklassiline, suurepärane, näidislik ehk eeskujulik) on epohh, mis iseloomustab antiikkultuurist eeskujusid otsiv ning lihtsust, selgust, vormitäiuslikkust rõhutav suunda kunstis ja kirjanduses (17. saj. kuni 19. saj. keskpaik). Selle esinemist muusikas paigutatakse ajaliselt ajavahemikku 18. sajandi teisest poolest kuni 19. sajandi alguseni. Ajalooline „klassitsismi" mõiste tekib alles 1836. a. Haydni, Mozarti ja Beethoveni muusika arvustamisega. Klassitsism on suund, mille taotlus oli lihtsus, harmoonilisus ja tasakaalukus (#kunst, #ajalugu). Klassitsistliku stiili kõrgaega paigutatakse aastavahemikku 1780–1810, sellele eelnes nn
varaklassitsism (1760–1780) (nt
Mannheimi koolkond u 1750– u 1780) ja nn
eelklassitsism (1720–1760), mida on nimetatud ka ülemineku ajaks barokkstiili ja klassitsismi vahel. 60 aastat üleminekuaega on ebatavaliselt pikk, kuid erinevused sellele eelnenud barokkstiili suhtes on märgatavad. Selle sisse mahuvad veel erinevad vähem tuntud stiilid nagu
galantne stiil ja
tundlik stiil (loe edasi 18. sajand: teel klassitsismi poole), mis valmistavad ette selle sajandi
Viini klassikud Haydni, Mozarti, Beethoveni tipploomingut. Seevastu on üleminek klassitsismist järgnevale periooodile,
romantism (muusika) (19. sajandil), suhteliselt sujuv (hägune). Seetõttu käsitletakse mõlemad perioodid sageli ka ühise nimetaja alla
klassikalis-romantiline periood.
rangest stiilist (polüfooniast) teadlik eemaldumine
motiivika poole
faktuur (vähem hääli)
harmoonilise rütmi aeglustumine
formaalsed kadentsid
kontserdid kontserdielu
renessansiajastu
barokiajastu
Georg Friedrich Händel
hilisbarokk
noodikirjastamine
Klassitsismi ajastu muusika
väljenduslaad
meloodia
homofooniline saatefaktuur
heliredel
arpedžo
meloodia harmoniseerimisskeem
vormid: sümfoonia, keelpillikvartett ja klaverisonaat
instrumentaalmuusika
sümfoonia
keelpillikvartett
klaverisonaat
koosseis
klassikaline orkester
pill
viiul
oboe
trompet
timpanid
Puupuhkpillid
sõrmeaukude süsteem
klappsüsteem
Viini klassikud
Joseph Haydn (1732–1809)
Wolfgang Amadeus Mozart (1756–1791)
Ludwig van Beethoven (1770–1827)

21) Mannheimi koolkond

Klassitsism. Mannheimi koolkond

(tell + show1) <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/807> Klassitsism. Mannheimi koolkond (show 2) <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1310> Klassitsism. Mannheimi koolkond (show 3) <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1244> Klassitsism. Mannheimi koolkond (ask 5)*** <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1252> Klassitsism. Mannheimi koolkond (ask 4)*** <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1271> Klassitsism. Mannheimi koolkond (ask 3)** <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1184> Klassitsism. Mannheimi koolkond (ask 2)* <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1183> Klassitsism. Mannheimi koolkond (ask 1)* <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1182> Klassitsism. Mannheimi koolkond (do) <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/3884= >

MÕISTED

Mannheimi koolkond (saks. k. Mannheimer Schule) (u 1750– u 1780) kujunes välja 18. sajandi keskel Mannheimi linnas Pfalzi õukonna Kuurvürst Karl Theodor (1742–1799, alates 1778 resideerus Münchenis) õukonnakapelli orkestristiilist. Mannheimi koolkonna uuendustel on itaalia eeskujud, kuid need arenevad välja iseloomulikeks. Silmatorkav on musitseerimise loomulikus ja hoogsus ning sentimentaalsus, osa sellest stiilist peetakse omal kaasajalgi moeks ja lahjenevad nö tühjadeks maneerideks.
Christian Friedrich Daniel Schubart Saksa poeet, publitsist ja helilooja kirjutas 1775: "Mannheim - suurepärane koolkond esitamisel, kuid mitte leiutamisel. Maitses valitseb ühekülgsus".
Charles Burney tol ajal oma Euroopa reisid päevikutena avaldanud inglise muusikaajaloolane
Leopold Mozart Wolfgang Amadeus Mozarti isa
Mannheimi õukonnakapell
orkester
stiilivõte
forte on kui kõu,
crescendo on nagu katarakt [läätsekae],
diminuendo meenutab kaugustesse voolavat kristallset jõge.
meloodia valitseb
nummerdatud bass puudub
paarisarvulised meetrumid (2, 4, 8),
tantsulisus,
rahvalikus
variatiivsed
teemad
sonaadivorm
sümfoonia esimene osa variatiivsete teemade ja
motiividega, elava iseloomuga
barokk
afekt
kontrast (sonaadivormile iseloomulikud emotsionaalselt vastandlikud teemad)
sümfoonia kolmanda osana lisandub menuett
menuett
trepidünaamika
crescendo efekte
püsiv harmoonia
figuratsioon
f
p
muusikaline dramaturgia
puhkpillirühm
Esitusstiil
dünaamiline kontrast,
crescendo sh järgjärgult kasvavad dünaamilised muutused ehk
diminuendo ning järg-järgult kahanevad dünaamilised muutused ehk
Jan Stamic, Jan Václav Stamic (Johann Stamitz) (1717-1757) õukonnakapelli (orkestri) asutaja, helilooja, dirigent ja viiuldaja . Stamitz komponeeris mh 58 sümfooniat ja 10 orkestritriot (mida saab nimetada ka keelpillide sümfooniateks).
Carl Stamitz (1745–1801, ka viiulimängija,
Anton Stamitz (1750–1798 või 1809, ka viiulimängija)
Christian Cannabich (1731–1798, ka viiuliimängija, dirigent),
Franz Xaver Richter (1709-1789),
Anton Filtz (Fils) (1725–1760, ka tšellomängija),
Ignaz Holzbauer (1711-1783, dirigent, helilooja)
Johann Baptist Wendling (flöödimängija),
Alexander Lebrun (oboe mängija),
Innocenz Danzi (tšellomängija),
Karl Josef Toeschi (viiulimängija),
Johannes Toeschi (viiulimängija)
Orkestri koosseis
keelpillid
puhkpillid
partii
flööt
oboe
klarnet
fagott
trompet
metsasarve
timpanid.
Mannheimi sümfoonia
allegro,
presto
andante
menuett
finaal
prestissimo) (=IV)
karakter
fanfaarid
trompet
aaria
ooper
tema = teema
transicion = üleminek (järgmisele teemale)
grupo final = lõpetav lõik
retransicion = üleminek tagasi
desarrollo = areng
pedal = ketramine ühel motiivil
SC = poolkadents, mis lõpeb dominandil e viiendal astmel
CP = täiskadents, mis lõpeb toonikal e esimesel astmel.
Hugo Riemann
stiililisi võtteid ja käsitluslaade (maneerid)
"Mannheimer Walze" (Mannheimi rull),
"Mannheimer Rakete" (Mannheimi rakett),
"Mannheimer Seufzer" (Mannheimi ohe).
"Mannheimer Funke" (Mannheimi säde)
"Mannheimer Schleifer" (Mannheimi keerutus)
"Mannheimer Bebungen" (Mannheimi värinad)
"Mannheimer Vögelchen" (Mannheimi linnukesed)
dünaamika,
motiivika,
faktuur
register
tempog
maneerism

22) Klassitsistlik ooper

Klassitsism. Ooper (tell+show) <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/814>

Klassitsism. Ooper (ask 5)*** <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/4469>*

Klassitsism. Ooper (ask 4)*** <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1180> Klassitsism. Ooper (ask 3)** <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1179> Klassitsism. Ooper (ask 2)*** <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1178> Klassitsism. Ooper (ask 1)* <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1177> Klassitsism. Ooper (do) <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1181>

MÕISTED

muusikažanr
teatrižanr
Georg Friedrich Händel (1685–1759). Vaatamata sellele, et Händel oli väga andekas helilooja, sattus 1728. a. tema juhtud ooperiteater pankrotti.
koomiline ooper (opera buffa).
meloodiad
armukolmnurk
Giovanni Battista Pergolesi (1710–1736)
intermeedium naljakas ja põhiooperit parodeeriv vahemäng
"Teenija-käskjanna" (La serva padrona, 1733) esimene koomiline ooper
laulumäng (sks. k. Singspiel) sündis 18. sajandi keskel ning sai mõjutusi inglise ja prantsuse laulumängudelt, mis jõudsid Saksamaale rändtruppide kaudu.
opera seria (nn tõsine ooper; Dramma per musica, it. k. muusikaline draama) läbis samuti uuenduse läbi
Böömimaa aladelt (täna Saksamaal)
Christoph Willibald Glucki (1714–1787)
lavamuusika
draama
muusikaline stseen
etteaste
da-capo-aaria
retsitatiiv
kõnelaul
dramaatilisus
koor
ballett
avamäng
ooperi draama
ooperihelilooja
Wolfgang Amadeus Mozart (1756–1791)
"Figaro pulm" (1786)
"Don Giovanni" (1787)
Võluflööt" (1791)
"Xerxes" (1738 London) Ooper ise kukkus läbi Londonis, seda mängiti vaid mõned korrad. 19. sajandil taasavastati seda aariat ja sellest kujunes Händeli üks maailma tuntumaid teoseid.
kastraat
kontra-tenor (meeshääl)
kontra-alt
mezzo-sopran (naishääled)
"Orfeus ja Euridice" (Gluck) (1762 Viin / 1774 Pariis)
reformooper, helilooja püüdis lihtsustada senise tõsise ooperi keerulisi libretosidi (tekst ja lugu) ja muusikat.
"Armida“ (Haydn) (1784 Esterházy loss, Eisenstadt, Austria)
esiettekanne
aaria (it. k. air, mitmus arie) itaalia ja prantsuse ooperi kontekst 18. saj
Alessandro Scarlatti (1660–1725)
da capo (it. k. algusest peale) (A–B–A) versioonis
ritornello'ga (instrumentaalse osaga), mis sõna otseses mõttes tähendas aaria motiivide "väikest tagasitulekut"
peategelane
lava
tants
ooperiaaria
MIDI
18. sajandi ooper
kostüüm
libreto
partituur
tiitelleht
illustratsioon
ooperiajalugu
18. sajandi itaalia ooper Naapolis

23) Klassitsistlik instrumentaalmuusika

Klassitsism. Instrumentaalmuusika ja s=C3=BCmfonism (tell) <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/816> Klassitsism. Instrumentaalmuusika ja s=C3=BCmfonism (show) <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/3619> Klassitsism. Instrumentaalmuusika ja s=C3=BCmfonism (show2) <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/4089> Klassitsism. Instrumentaalmuusika ja s=C3=BCmfonism (ask 7)*** <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/4351> Klassitsism. Instrumentaalmuusika ja s=C3=BCmfonism (ask 6)** <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1348> Klassitsism. Instrumentaalmuusika ja s=C3=BCmfonism (ask 5)*** <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1166> Klassitsism. Instrumentaalmuusika ja s=C3=BCmfonism (ask 4)*** <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1164> Klassitsism. Instrumentaalmuusika ja s=C3=BCmfonism (ask 3)** <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1157> Klassitsism. Instrumentaalmuusika ja s=C3=BCmfonism (ask 2)** <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1156> Klassitsism. Instrumentaalmuusika ja s=C3=BCmfonism (ask 1)* <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1155> Klassitsism. Instrumentaalmuusika ja s=C3=BCmfonism (do) <https://htk.tlu.ee/oppevara/node/1167>

MÕISTED

instrumentaalmuusika
sonaadivorm ehk sonaat-allegro Klassikaline sonaadivorm
ekspositsioon (eksponeerimine tähendab e. k. esitlema) - selles osas saab teineteist selgesti eristada peateemat (peapartii) ja sellele vastanduvat kõrvalteemat, neid kahte osa ühendab sidepartii ning osa lõpus on toonikahelistikku kinnitav lõpupartii.
töötlus - selles osas vahelduvad helistikud ning arendatakse (varieeritakse, muudetakse, fragmenteeritakse e võetakse osadeks) ekspositsioonis esitletud teemasid, lõpu poole on enamasti kulminatsioon ehk teose peamine kõrgpunkt.
repriis - selles osas kordub sama muusikaline materjali, mis algul ekspositsioonis tutvustatud, kuid muutunud on helistikud: ka teine teema (kõrvalpartii) on nüüd toonikahelistikus.
helistik
toonika ehk põhihelistik
dominanthelistik
peateema
klassikaline tüüpvorm
vormiskeem
sonaaditsükkel. Sonaaditsükkleid on nii kolmeosalisi (kiire-aeglane-kiire) kui ka neljaosalisi (kiire-aeglane-menuett-kiire). Kolmeosalist tsüklit leiab tavaliselt teostes kammeransamblitele (erinevatele instrumentaalkoosseisudele) ning neljaosaline tsükkel on kasutusel põhiliselt sümfooniates ja keelpillikvartettides. Näiteks Joseph Haydni sümfooniad on neljaosalised alates sümfooniast nr 28 (1765) (kokku 104), loe tema sümfooniate Vikipeediaartiklit (ing. k.).
sümfoonia
keelpillikvartett
Joseph Haydn
instrumentaalkoosseis
klahvpill
klavessiin
klaver
kammeransambli koosseis
klaveriduo (klahvpill + meloodiapill)
klaveritrio (klahvpill + viiul + tšello).
Klassikaline sümfooniaorkester kujunes välja 18. sajandi keskel ning oluline roll oli selle kujunemisel Mannheimi õukonnaorkestril (vt Mannheimi koolkond). Keelpillirühmale, kuhu kuulusid I ja II viiulid, vioolad ja tšellod ning kontrabassid, liidetakse puupilliderühm järgmiste pillidega: flööt, oboe, klarnet (Wolfgang Amadeus Mozarti poolt) ja fagott. Vaskpillidest olid esindatud ainult trompetid ja metsasarved, hiljem liitis Ludwig van Beethoven antud koosseisu ka tromboonid.
Wolfgang Amadeus Mozart
Mannheimi koolkond Mannheimi õukonnaorkester
keelpillirühm I ja II viiulid, vioolad ja tšellod ning kontrabassid
viiul
vioola
tšello
kontrabass
puupilliderühm: flööt, oboe, klarnet (Wolfgang Amadeus Mozarti poolt) ja fagott.
flööt
oboe
klarnet
fagott
vaskpillid trompet ja metsasarv hiljem liitis Ludwig van Beethoven antud koosseisu ka tromboonid
trompet
metsasarv
tromboon