Kogudega töö muuseumis

Sisu on loomisel. Tegemist on tööversiooniga.

(1) Kogumine

Siia lõiku tuleb sissejuhatav tekst teemale "Kogumine"

(1.1) Kogumispõhimõtete koostamine

Eesmärk on koostada dokument, mis iseloomustab muuseumi kogude profiili ja mis aitab muuseumitöötajal otsustada, missuguseid esemeid muuseumikogusse vastu võtta. Dokument on abiks muuseumitöötajale tööks kogudega konkreetses muuseumis, muuseumi eripärasid silmas pidades.

(1.1.1) Võimalikud ohud, probleemid, küsimused kogumispõhimõtete koostamisel

Dokumendi koostamist võetakse formaalselt, ei mõelda läbi, milleks on seda vaja, ei kaasata erinevaid muuseumitöötajaid, ei selgitata neile dokumendi vajalikkust.

Unustatakse dokumenti kaasajastada.

Ei arvestata uute hoiuruumide kavandamisega.

Kogumispõhimõtete sisuliseks argumendiks võib saada hoidlaruumide nappus.

(1.1.2) Kogumispõhimõtete koostamiseks tehtavad toimingud

Põhimõtete koostamise eest vastutaja (peavarahoidja) tutvub koostamise juhendiga. Kasuks tuleb teiste muuseumide vastavate dokumentidega tutvumine. Vastutaja peab omama ülevaadet muuseumi ajaloost, kogude kujunemisloost ja olemasolevast seisust. Nende teadmiste põhjal paneb ta paika oma muuseumi põhimõtete koostamise struktuuri ja ajakava.

Vastutaja koostab põhimõtete dokumendi koostamise meeskonna, kaasates sinna lisaks otseselt kogudega tegelejatele erinevaid muuseumitöötajaid: juht (et oleks kursis kogude töö ja probleemidega), haldus (et oleks kursis kogude hoiustamisprobleemidega), näituste sisulised tegijad, kuraatorid, teadurid jne (et oleksid kursis, mida ja kuidas muuseumis kogutakse)

Vastutaja jagab dokumendi erinevad teemad erinevatele kirjutajatele vastavalt nende töö profiilile, paneb paika tekstide valmimise tähtajad, korraldab vastavalt vajadusele erinevate teemade arutluskoosolekuid ja kontrollib tähtaegadest kinnipidamist.

Vastutaja kirjutab kokku ühtse dokumendi ja saadab selle kõikidele asjaosalistele tutvumiseks.

Dokument võiks läbida keeletoimetamise. Kogumispõhimõtted kinnitab asutuse juht. MuISiga liitunud muuseumid esitavad kogumispõhimõtted Muuseuminõukogule kooskõlastamiseks.

Kogumispõhimõtted võiks olla leitavad muuseumi kodulehel. Koostamise eest vastutaja või peavarahoidja ametikoha põhiselt jälgib, et dokument oleks kaasaegne, ja vajadusel algatab selle muutmise. Dokumenti ei ole soovitav kirja panna ajas kiiresti muutuvaid andmeid, näiteks muuseumikogu arvulist suurust mingi konkreetse kuupäeva seisuga.

(1.1.3) Näited praktikast

Näiteid Koguhoidjate ühenduse liikmetelt: Muuseum pani oma kogumispõhimõtetesse kirja, et arheoloogiakogu muuseumisse ei looda. Pisut hiljem tuli tänu metallidetektoriga koduloohuvilistele välja 11-12. sajandi hauapanuste kogu. Kogukond oleks olnud väga huvitatud nende esemete säilitamisest kohalikus muuseumis. See oleks aga olnud väikese muuseumi jaoks, kus puudub arheoloogi ettevalmistusega töötaja, äärmiselt koormav.

Muuseumile pakuti küla esimest sõiduautot, millel oli huvitav lugu. Sõiduauto muuseumikogusse võtmata jätmisel lähtuti muuseumi kogumispõhimõttest, mille kohaselt muuseum kogub eelkõige kohapealvõi kohalike poolt valmistatud esemeid, dokumente jne. Lisaks olid veel ilmsed probleemid hoiustamisega. Külaelanikud arvasid, et selline romu hävitab küla miljöö. 21. sajandi lääne päritoluga autode puhul seda ohtu muidugi ei ole. Muuseumikogu täiendamise komisjon liikmete arvamused läksid lahku ka restaureerimise küsimuses: kas restaureerida sõitvaks masinaks, maketiks jne

Muuseum on kogunud Langebrauni portselani annetustena, ostudena. Ekspositsioonis on esindatud suur kollektsioon. Aastaid hiljem tuuakse komplekt, mis on kogus juba olemas. Serviisiga kaasas käib lugu, mis seotud tallinnlase olmega. Kuidas käituda, kas peaks arvele võtma topelt, kui 1 komplekt on loota ja teine looga? Lahendus: esemed võeti arvele.

(1.1.4) Kommentaarid

Mida on jäetud kogumispõhimõtete tõttu kogumata (nt kui ei koguta suuri esemeid)?

Kollektsiooni järjepidevuse katkemine.

(1.1.6) Abiks (viited ja lingid)

Vaata: Muuseumikogu korralduse põhimõtete ja kogumispõhimõtete koostamise juhend 1.1 https://www.kul.ee/sites/kulminn/files/kum_muuseumikogu_korralduse_pohimotete_koostamise_juhend.pdf

(1.1.7) Ülesanded

Leia vastused.

• Mil määral sätestab muuseumi põhimäärus kogumise põhivaldkonna?
• Mida reguleerib muuseumi arengukava ja kui pikaks ajaks on see mõistlik koostada? Põhjenda.
• Millistele argumentidele toetudes saab muuseumitöötaja lükata tagasi muuseumile pakutavad objektid?

---

(1.2) Kogumise planeerimine

Muuseumi kogumistegevus peab olema planeeritud ja läbimõeldud. Kogumistegevuse planeerimine on kahe-etapiline. Esiteks, enne koguma asumist, tuleb teha üldine tegevusplaan, kontrollida kavandatud tegevuse vastavust muuseumi kogumispõhimõtetega, kaaluda muuseumi ressursse kogumise korraldamiseks. Oluline on tegevus kooskõlastada muuseumi juhtkonnaga ja sõltuvalt muuseumi struktuurist teavitada ka teisi kolleege. Teiseks, kui materjaliga on juba tutvutud ning see sobib muuseumile, siis tuleb kogutava materjali hulka ja eripära silmas pidades planeerida olemasoleva ressursi kasutamine.

Läbi tuleb mõelda:

• inimesed, kes kogumist läbi viivad
• pakendamine ja transport
• esemete puhastamis- ja /või konserveerimise võimalused
• ajutine hoiustamine enne vastuvõttu kui ka hoidlate olemasolu peale vastuvõttu
• ressurss materjali edasiseks läbi töötamiseks.

Kui kõigeks selleks on vahendid ja võimalused olemas, alles siis on õige teha lõplik otsus materjalide muuseumisse omandamise kohta.

(1.2.1) ) Võimalikud ohud, probleemid, küsimused

Kogutakse asju, mis ei vasta muuseumi kogumispõhimõtetele ja ei anna muuseumikogule lisaväärtust.

Muuseumil puuduvad kogumispõhimõtted või ei ole töötajad neist teadlikud.

Kogutu jääb läbi töötamata ja teabe puudusel kaotab sisulise väärtuse.

Esemed kahjustuvad või hävivad, sest puuduvad võimalused hoiustamiseks.

Kogumisprojekt võib osutuda aja- ja ressursimahukamaks, kui esialgu plaanitud.

(1.2.2) Tegevused/ tööprotsess

Planeerimine enne koguma asumist:

• Tee enne kogumisele minemist sisulist eeltööd.
• Kontrolli, et kogutav materjal vastaks muuseumi kogumispõhimõtetele.
• Saa ülevaade olemasolevast muuseumikogust, et ei kogutaks esemeid, mis on juba kogus olemas ja / või samalaadsed esemeid, kui need ei anna muuseumikogule lisaväärtust. (Vaata punkt 1.4.).
• Hinda ressursside (tööjõud, hooned, vahendid) olemasolu.
• Teavita juhtkonda, hindamiskomisjoni ja kollektiivi.
• Mõtle läbi kogutavate esemete märgistamise süsteem (vaata punkt 1.6.2.) ja teabe dokumenteerimismeetod (vaata punkt 1.3). Oluline, et kõik kogujad toimiks ühtse süsteemi ja meetodi alusel.

Planeerimise teine etapp, ressursside hindamine olukorras, kui on juba olemas ülevaade võimalikust kogutavast materjalist:

• Kas muuseumis on olemas pädevad inimesed, kes kogutud materjali süstematiseerivad, dokumenteerivad ja hiljem ka kirjeldavad? Vastasel korral jääb materjal kasutult seisma ja mõne aasta pärast võib selle ära visata, sest keegi ei oska selle väärtust hinnata.
• Anna hinnang kogutava materjali seisukorrale ja selle säilivusele. Mõtle läbi, kuidas tagada esemete esmane puhastamine ja vajadusel konserveerimine. Kui muuseumil puuduvad selleks endal võimalused, siis peaks töö tellima vastavalt institutsioonilt. Kasulik oleks teha kokkulepped enne materjali muuseumisse toomist. Vastasel korral materjalil süvenevad kahjustused, mille tulemusel kogutu seisukord halveneb ja järgnevad tegevused võivad osutuda kulukamaks.
• Kas on olemas ruum hoiustamiseks enne muuseumikogusse vastuvõttu ning kas vastuvõetud museaalide jaoks on koht hoidlas? Vastasel korral objekt kahjustub või hävib.
• Kas on olemas pakkematerjal ja -vahendid kogutava materjali transpordiks ja esmaseks hoiustamiseks?
• Taga sobilik transport ning inimesed kokkulepitud ajaks.
• Arvesta ajaplaneerimisel eel- ja järeltegevustega.

(1.2.3) Näited praktikast

Näide on kirjeldatud kas teksti, joonise või pildina. Eesmärk aitab siduda teemat reaalse eluga, aitab paremini mõista kasutajal sellega seotud probleeme, et vältida vigu enda töös.

(näide Maalehe artiklist, Vabaõhumuuseum sai uue hoone.......) Ei osatud hinnata olemasolevat tööjõu- , raharessurssi.

Vaja on eelnevalt kokku leppida nii formaatide kui mahu osas. Näiteks kui on tarvis digikujutisena arvele võtta 30 fotot, pole mõtet teha 300.

(1.2.4) Kommentaarid

Koht oma arvamuse/kommentaari/tähelepaneku/ettepaneku lisamisek antud toimingu kohta või siis tööprotsessi kohta terviklikult. Vikikeskkonnas ei ole head tagasisidestamise võimalust

(1.2.5) Seotud tööprotsessid

Seotud tegevused/tööprotsessid /toimingud: Liigitatud kas eelnevateks, järgnevateks või seotud tegevuseks. Tegevuse kasutamine eeldab, eelneva ja järgneva tegevuse kirjelduse lugemist vastavas järjekorras, kui need on olemas. Seotud tegevuste kirjeldused ei eelne ega järgne otseselt, kuid on siiski teemaga tugevalt seotud.

Seotud tegevused, punktid: 1.4. ja 1.6.2

(1.2.7) Ülesanded

Vikikeskkonnas ei ole ülesannete automaatse kontrolli võimalust. Selleks on vaja mõnda teist veebikeskkonda

---

(1.3) Kogumistegevuse läbiviimine, esmane dokumenteerimine

Kogumistegevuse läbiviimisel tuleb lähtuda muuseumi kogumispõhimõtetest ja planeerida oma tegevused kogumisel väljaspool muuseumi (kogumisretked / aktsioonid) ning kogumistegevused muuseumis (annetuste vastuvõtmine). Materjali kogumisel tuleb järgida ühtset süstematiseerimis- ja andmete üleskirjutamismeetodit. Tegevus peab olema jätkusuutlik st võimaldama edasisi vajalikke toiminguid esemetega ning tagama kogusse arvelevõtu.

(1.3.1) Võimalikud ohud, probleemid, küsimused

Kogumistegevuse töövoogu ei mõelda läbi.

Kogumistegevuse käigus ei talletata piisavalt informatsiooni. Esemetega kaasnev informatsioon ei ole hiljem esemetega kokkuviidav või jääb teistele muuseumitöötajatele arusaamatuks.

Kavandatakse, millist infot koguda, mida pildistada, kuidas anda kogutud objektile (esmane) nimetus, kuid ei fikseerita kokkuleppeid kirjalikult. Sellele järgneb kokkulepete vaba tõlgendus.

Digitaalse materjali kogumisel ei mõelda eelnevalt läbi ega lepita kokku üldpõhimõtteid: kogutavale materjalile esitatavaid kvaliteedinõudeid, mahtu, kasutusõigusi jms.

(1.3.2) Tegevused/ tööprotsess

Tee kogumistegevuse käigus valik, mida koguda, lähtu muuseumi kogumispõhimõtetest. Lisaks vaata punkt 1.4. (Valiku tegemine)

Fikseeri kogu informatsioon, mida on võimalik kogutavate objektide juurde saada. MuIS-iga liitunud muuseumidel on soovitav kogumistöö käigus täita Teabe eelregistreerimise leht.

Arvesta, et kirja saaksid esmaseks dokumenteerimiseks vajalikud andmed:

• esialgne nimetus;
• autor ja / või teised loomisega seotud isikud (koostajad, lindistuse tegija/d jms)
• esmane lühikirjeldus ja taustateave (üleandja esitatud andmete põhjal);
• seisund ja kahjustused (olemasolu korral);
• üleandja nimi ja kontaktandmed, ostu korral isikukood või registrikood.

Pööra tähelepanu eseme juurde kuuluva taustateabe talletamisele, sest see on informatsioon, mida hiljem on keeruline või võimatu saada.

Ajutisel nummerdamisel arvesta museaalide füüsilise märgistamise nõuetega. Ajutisi numbreid võib panna külgeseotavate siltidega ja kirjutada pakenditele, kuid seejuures silmas pidades, et nad püsiksid, kuni ese saab signeeritud tulmenumbriga. Digitaalse materjali kogumisel mõelda läbi esialgne failinime vorm, mis on erinevate kogujate ja kogumistööde puhul ühtne. Vaata punkt 1.5 (esmane nummerdamine)

Soovitav on juba kogumistöö käigus kokku leppida autoriõiguste ja isikuandmete kaitsega seonduvad küsimused. Võimalusel vormista kohe vastavad lisaleping/ud, mis on hiljem vastuvõtu aluseks. Vaata punkt 1.7 (lisalepingud)

Suuremate kogumite korral on kasulik kogumise käigus materjali süstematiseerida esemeliikide kaupa. See hõlbustab kogutud materjali pakendamist ja transporti ning edasist käsitlemist muuseumis.

Digitaalse materjali kogumisel (pildistamine, helisalvestamine, filmimine), mõtle läbi salvestuste formaadid ja suurused, et tulemuseks oleks arhiveerimiseks ja hilisemaks kasutamiseks sobilik materjal. Infomüra vältimiseks on soovitav hinnanguliselt planeerida vastuvõetava materjali kogust.

(1.3.3) Näited praktikast

Näiteid Koguhoidjate ühenduse liikmetelt:
Muuseumis X telliti pildistamine linnas toimunud muutustest. Lepiti kokku piirkonnad ja objektid, mida tuleks pildistada. Ühtlasi täpsustati, milliseid andmeid on vaja ehk mis andmed pildistaja peaks koos piltidega muuseumile edasi andma. Töö kestis pool aastat. Digifotod anti üle muuseumile. Teadur-koguhoidja hakkas süstematiseerima pilte, lisades valitud piltidele failinimesid, et oleks hõlbus teostada vastuvõttu ja piltide sidumist. Kõik oli kena kuni selle kohani, kus avastati, et pildid on tehtud nii väikse resolutsiooniga, et näitustel ja /või trükistes kasutamiseks need ei kõlba. Põhjus, muuseumitöötaja ei taibanud/ei pidanud oluliseks/ professionaalsele fotograafile üle rääkida, millise resolutsiooniga pilte on vaja. Ka see oleks tulnud teiste nõudmiste juurde kirja panna. Seega tulemus, muutused olid küll dokumenteeritud, kuid materjal kasutamiskõlbmatu.

(1.3.4) Kommentaarid

Oma arvamuse/kommentaari/tähelepaneku/ettepaneku esitamise koht antud toimingu kohta või siis tööprotsessi kohta.

(1.3.5) Seotud tööprotsessid

Seotud tegevused/tööprotsessid /toimingud: Liigitatud kas eelnevateks, järgnevateks või seotud tegevuseks.

Seotud tegevused 1.4; 1.5; 1.7

(1.3.6) Abiks (viited ja lingid)

Muuseumide andmekogu asutamine ja põhimäärus §14 https://www.riigiteataja.ee/akt/110072013070 https://www.kul.ee/sites/kulminn/files/ruumiliste_museaalide_pildistamine.pdf

K. Konsa Artefaktide säilitamine. Tartu, 2007, lk. 23 – 30.

(1.3.7) Ülesanded

Vikikeskkonnas ei ole ülesannete automaatse kontrolli võimalust. Selleks on vaja mõnda teist veebikeskkonda

---

(1.4) Valiku tegemine - seisundi määramine, väärtustamine kogumisel

Valiku tegemine kogumisel nõuab kogutava teema valdamist, olemasoleva muuseumikogu ja muuseumi kogumispõhimõtete tundmist. Lisaks peab oskama määrata materjali säilivust. Valiku tegemisse on hea kaasata erinevate töövaldkondade esindajaid (koguhoidja, teadur / kuraator, säilitaja / konservaator jt).

Kogumistegevuse käigus tehakse esmane valik. Lõplik valik tehakse vastuvõtul muuseumikogusse. Kogumistegevuse käigus ei ole otsustamiseks alati piisavalt aega ega teavet, kuid muuseumikogusse objekti valikul peab leidma võimaluse kaaluda otsust igakülgselt. Valiku tegemine tagab muuseumikogu sisulise ja füüsilise väärtuse. Iga valiku tegemine ehk objektidele väärtuse määramine põhineb võrdlusel. Üksikobjekti puhul kaalutakse tema sobivust olemasolevasse muuseumikogusse. Objektide kogumi puhul võrreldakse kogutavaid objekte omavahel ja järgnevalt olemasoleva muuseumikoguga.

(1.4.1) Võimalikud ohud, probleemid, küsimused

Kogutakse materjali, mida ei ole võimalik pikaajaliselt säilitada. Näiteks on probleem nn iselaguneva materjali tundmisega.

Kogutakse materjali, mis on juba kogudes hästi esindatud. Probleem võib tuleneda kogude mitte tundmisest, põhjus halvasti ja / või puudulikult kirjeldatud kogud.

Kogutakse materjali, mis ei vasta täpselt muuseumi eesmärkidele.

Kogutakse materjali, selgitamata välja erinevaid kasutuspiiranguid.

Kogumisel ei märgata eseme tegelikku väärtust, kuna otsused tehakse kiirustades ning eksperte kaasamata. Sellega kaasneb oht, et kogutakse ainult rariteetseid objekte ja jäetakse kogumata konteksti loovad materjalid või vastupidi.

(1.4.2) Tegevused/ tööprotsess

Muuseumikogusse objektide valimine on kahe-etapiline, millest esimene on valiku tegemine kogumisel ja teine vastuvõtul (vaata punkt 2) ehk kogusse määramisel. Valiku esimeses etapis kogutakse kokku ka need objektid, mille väärtust ei osata kohe hinnata, sest hilisemal uurimisel võivad osutuda need oluliseks. Arheoloogilise materjali kogumisel rakendatakse terviklikkuse printsiipi ehk kõik, mis antud kaevamistega leiti, kuulub säilitamisele. Digitaalne materjal kogutakse terviklikult, valik tehakse kogutud materjali ettevalmistamisel vastuvõtuks.

Anna hinnang objekti seisundile ja säilivusele. Peab oskama hinnata objekti säilivust ajas.

Oluline on objekti terviklikkus.

Tuleb osata määrata objekti kultuuriloolist väärtust (ajalooline, ühiskondlik või kogukondlik, teaduslik, esteetiline jm).

Arvesta kogutava materjali kasutamise võimalusega tulevikus ehk kas objektid tagavad muuseumi põhitegevuse täitmist.

Analüüsi, kas objekti kohta on piisavalt teavet: päritolu, kasutamise valmistamise lugu / legend, lisakontekst jms. See tagab tema kasutatavuse näitusel, teadustöös, haridustegevuses.

Valiku kriteeriumiteks võivad osutuda ka objekti iseloomulikkus, tüüpilisus või hoopis rariteetsus.

Jälgi materjali vastavust muuseumi kogumispõhimõtetele.

Pööra tähelepanu eritingimustele, mis piiravad ja / või keelavad materjali kasutamist. Eritingimustega lepitakse juhul, kui esemel on oluline kultuurilooline väärtus.

Arvesta muuseumi tööjõu ja säilitamisvõimalustega.

Püüa välja selgitada materjali päritolu, et vältida omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud või teisest riigist välja viidud materjali kogumist.

Arvesta teiste sama piirkonna või sarnase ainevaldkonna muuseumide kogumispõhimõtteid ehk ära kogu materjali, mis võiks paremini sobida teise muuseumi kogusse või neil on selle materjali läbi töötamiseks ja säilitamiseks paremad võimalused.

(1.4.4) Kommentaarid

Koht kuhu peaks saama sisse kirjutada oma arvamust/kommentaari/tähelepanekut/ettepanekut antud toimingu kohta või siis tööprotsessi kohta.

(1.4.5) Seotud tööprotsessid

Seotud tegevused/tööprotsessid /toimingud: Liigitatud kas eelnevateks, järgnevateks või seotud tegevuseks.

Seotud tegevused punkt 2.

(1.4.6) Abiks (viited ja lingid)

Vaata 2. peatükk Muuseumikogu täiendamise kriteeriumid. § 2. Muuseumikogu täiendamise otsuse tegemisel arvesse võetavad kriteeriumid, punkt (2) Muuseumikogu täiendamisel... ja punkt (3)

Muuseumiseadus 2. peatükk Muuseumikogu korraldus § 5. Muuseumikogu täiendamise põhimõtted ning muuseumikogu täiendamise ja kultuuriväärtusega asja muuseumisse hoiule võtmise kord. punkt (3) ja (4)

Nõudeid museaalide muuseumikogust väljaarvamise kohta. https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/nouandeid_museaalide_muuseumikogust_valjaarvamise_korraldamisel_0.pdf II punkt „Väljaarvamise poolt- ja vastuargumendid“ aitab anda hinnangut kogutavale materjalile.

(1.4.7) Ülesanded

Vikikeskkonnas ei ole ülesannete automaatse kontrolli võimalust. Selleks on vaja mõnda teist veebikeskkonda

---

(1.5) Esemete füüsiline märgistamine

Märgistamise eesmärgiks on kogutavate objektide ja neid puudutava informatsiooni hilisem kokkuviimine. Märgistamine sõltub kogutavate objektide tüübist, materjalist ja hulgast. Märgistamissüsteem peab olema muuseumisiseselt üheselt mõistetav. Märgistamisel arvesta ka oma muuseumi tööprotsessidega kogumisest vastuvõtuni. Märgistamisel peab arvestama museaali märgistamisele esitatavate nõuetega (vt. punkt ?).

(1.5.1) Võimalikud ohud, probleemid, küsimused

Märgistamisel kahjustatakse objekti.

Ajutised tähistused ei ole eemaldatavad.

Märgistus objektil ja objekti puudutav info ei ole kokkuviidav.

Kogumisel ei arvestata sellega, et objektide vastuvõtt võib edasilükkuda, märgistus ja / või info on kadunud.

Koguja ja vastuvõtja on erinevad isikud, vastuvõtu vormistaja mõistab kirjapandud infot valesti.

(1.5.2) Tegevused/ tööprotsess

Edaspidise töö lihtsustamiseks tuleks võimalusel kohe objekt või selle ümbris märgistada. Märgistamisel jälgitakse võimaluse korral ühtseid reeglid.

Kogutavate objektide märgistamiseks on mitmeid võimalusi:

esemed (sh. arheoloogiline materjal)

• objekt ja seda puudutav info lisalehel ühes pakendis
• märgistus ja / või info ümbrisel
• eseme külge sildi lisamine
• ajutise numbri kirjutamine esemele
• mitmest osast koosnevad objektid märgistatakse nii, et tervik säiliks
• märgistamine ja info sidumine pildistades, helisalvestades või filmides

pabermaterjal (dokumendid, fotod, trükised jms)

• ajutise numbri kirjutamine hariliku pliiatsiga, üldjuhul objekti tagumisele küljele
• objekt ja seda puudutav info lisalehel ühes pakendis
• märgistus ja / või info ümbrisel
• märgistamine ja info sidumine pildistades, helisalvestades või filmides

digitaalne materjal (fotod, helisalvestised, videod)

• olemasolev failinimi?

Esmasel märgistamisel lähtutakse järgmisest põhimõtetest:

• Püsivus – märgistus peab üldjuhul olema kindlalt objekti küljes / juures, nii et selle juhusliku äratuleku tõenäosus on väike.
• Pööratavus – märgistust peab olema võimalik eemaldada ilma objekti kahjustamata.
• Kahjutu – märgistus ei tohi kahjustada objekti. Ära kasuta kleeplinti ega liimpaberit.
• Nähtavus – märgistus peab olema nähtav ja selgelt loetav, kuid ei tohi samas rikkuda objekti väljanägemist.

---

(1.6) Kogutud esemete pakendamine, transportimine muuseumis

Eesmärk on kogutud objektid transportida kahjustusteta muuseumisse, et nendega seal vastavalt muuseumi tegevuskavale edasi tegutseda.

(1.6.1) Võimalikud ohud, probleemid, küsimused

Esemed saavad transpordil kahjustada või lähevad kaotsi.

Ei hinnata õigesti esemete seisundit (kahjustused), mõõte, kaalu ja materjali. Objektide erineva raskuse ja vormi mittearvestamisel lõhuvad kogutud esemed transportimisel üksteist ise ära.

(1.6.2) Tegevused/ tööprotsess

Mõtle läbi, millised esemed on vaja muuseumisse tuua.

Mõtle läbi, keda on vaja tööprotsessi kaasata.

Võta kaasa pakkematerjal (nt mullikile esemete pakkimiseks, transpordikastid ja -karbid, ümbrikud dokumentide ja fotode jaoks, kinnitusrihmad).

Planeeri koht muuseumis, kuhu kogutud objektid tuua. See peab olema turvaline, ent mitte hoidla, kuna väljast tulnud esemed tuleb enne museaalide juurde paigutamist üle kontrollida.

Varu aega, telli transport, sõlmi kokkulepped üleandjaga.

Vajadusel pildista objekt enne pakkimist. Fikseeri koos üleandjaga objekti seisukord ja nähtavad kahjustused.

Suurte kogumite korral tee vajadusel pakkides sisalduvast nimekiri.

Kergelt kahjustuvad objektid paki soovitavalt ühekaupa.

Kui selgub, et mõni ese ei mahu kaasavõetud kasti või transpordivahendisse (nt maal, mida peab kindlasti transportima vertikaalasendis), planeeri transport sobivamate vahenditega teisel korral.

Arvesta ilmastikuoludega.

Jälgi raskete ja kergete esemete paigutamist: aseta raskemad alla, kergemad peale.

Muuseumisse jõudes eralda objektid, mis vajavad karantiini (nt hallitus ja kahjurid).

(1.6.6) Abiks (viited ja lingid)

[Heavy object handling – British Museum collections skills film]

---

(1.7) Lisalepingud, õigused kogutud teabe kasutamise kohta, omandiõiguse üle andmine

Eesmärk on kokku leppida nii üleandja kui vastuvõtja õigused ja kohustused nii, et mõlemad pooled saavad neist ühtemoodi aru. Objektide võimalik arvelevõtmine muuseumikogus koos vastavate õiguste ja kohustustega vormistatakse hiljem eraldi dokumentidega.

Üleandja ja muuseumi esindaja poolt allkirjastatud üleandmislepingu võib lisada vastuvõtudokumentatsiooni juurde juhul, kui üleandjal ei ole võimalik hiljem vormistatavat vastuvõtudokumentatsiooni allkirjastada. Lepinguga võib lisaks omandi üleandmise fikseerimisele leppida kokku varalise autoriõiguse üleandmise muuseumile või isikuandmete (nt nimi, vanus, sugu) edasise avalikustamise / mitteavalikustamise.

Juriidiliselt on kehtiv ükskõik missugune kokkulepe, mis on vormistatud taasesitatavas vormis – nii paberil kirjalikult kui ka nt e-kirjana.

Kas siin ei võiks olla loetelu, mis puhul, milliste tüüpi materjalidega see lisalepingu sõlmimine oluline on ja /või tuua välja erisused: Näiteks: Siin on erisus välitöödel ja muuseumis; erisus kunstiesemete puhul; erisus projektipõhisel kogumisel

(1.7.1) Võimalikud ohud, probleemid, küsimused

Kogumise erinevad osapooled saavad õigustest ja kohustustest erinevalt aru. Üleandjale ei selgitata piisavalt järgnevaid toiminguid, ei lepita täpselt kokku edasist tegevuskava ja dokumentide vormistamist.

Kogutud materjali ei saa kasutada ega eksponeerida kui andmete kasutamisega seotud õigused (autoriõigused, isikuandmed) jäetakse fikseerimata.

Ei räägita läbi kogutud teabe kasutamisõigusi.

(1.7.2) Tegevused/ tööprotsess

Räägi üleandjaga läbi, millistel tingimustel ta asjad muuseumile üle annab.

• Kas esemed on müügiks, mis on hind jne?
• Kas muuseum võib mittevajalikud asjad ära visata või tagastada üleandjale?

Fikseeri kõik tingimused kirjalikult kohapeal lepingus või vabas vormis dokumendis, kus on kirjas mõlema poole kontaktandmed.

Ostu korral peab üleandja (füüsiline isik) kindlasti esitama oma isikut tõendava dokumendi ja muuseumi esindaja peab tuvastama üleandja isiku ja veenduma, et isikul on õigus esemed muuseumile üle anda.

Lepi kokku edasine tegevus ja ajakava kuidas toimub vastuvõtudokumentatsiooni vormistamine (asja üleandmise akt, vastuvõtuakt, võimalik ostu-müügi leping, autoriõiguste leping jms).

---

(1.8) Plaan edasiseks tegevuseks, vastuvõtuks

Kogumistegevuse käigus on kasulik omada plaani, kuidas toimub peale kogumist töövoog muuseumis – kuhu esemed paigutatakse, kes nendega tegeleb, milliseid toiminguid ja mis järjekorras tehakse.

(1.8.1) Võimalikud ohud, probleemid, küsimused

Kogumistegevuse käigus (eriti suuremate tulmete korral) võib tekkida olukord, kus esemed jäävad pikaks ajaks vastu võtmata ja nendega kaasnev info võib kaduma minna.

(1.8.2) Tegevused/ tööprotsess

Vormista kogutud objektidele võimalikult kiiresti dokumentatsioon (asja üleandmise dokument / akt või vastuvõtu akt).

Kui mingil põhjusel ei ole kogutud esemeid võimalik kohe vastu võtta, jälgi, et kogumisprotsessi käigus saadud informatsioon ei läheks kaduma.

Suuremate kogumite puhul (nt suur hulk fotosid või dokumente, suuremahuline pärandvara tervikuna vms), mis vajavad enne vastuvõttu sorteerimist ja analüüsi, on vajalik töövoog läbi mõelda:

• planeeri töötajate tööaeg objektide sorteerimiseks ning vastuvõtu protsessi ettevalmistamiseks;
• sõlmi võimalusel üleandjaga kokkulepe, mis saab objektidest, mida muuseum ei soovi omandada;
• leia muuseumis ruum / koht, kuhu objektid paigutada;
• planeeri puhastamine ja karantiin;
• otsusta, kas materjalide digiteerimine toimub enne või pärast vastuvõttu;
• MuISiga liitunud muuseumides tuleb otsustada, kas Muuseumikogu täiendamise ja asja muuseumisse hoiule võtmise komisjonile hindamiseks esitatakse kogum tervikuna või osade kaupa.

---

---

---

(2) Arvelevõtt

(2.1) Kogumisel saadud andmete ja eeldokumentide kasutamine vastuvõtudokumentatsioonis (teabe eelregistreerimise leht, korjamisraamat)

Kogumisel saadud ja eeldokumentidesse kantud andmed lähevad kasutusele järgnevas vastuvõtudokumentatsioonis – kogude täiendamise komisjoni (ehk hindamiskomisjoni) protokollis, vastuvõtuaktis, museaali kasutamisega seotud lisalepingutes (autoriõiguste määramisel). Vastuvõtudokumentatsioon on aluseks museaali kirjeldamisele.

(2.1.1) Võimalikud ohud, probleemid, küsimused

Oht – kogutud objektide kohta tehtud oluliste ülestähenduste segi või kaotsiminek. Põhjus – teave objekti kohta on erinevatel infokandjatel (erinevatel paberilehtedel või failides, pildistusel, helisalvestisena vms) ja fikseeritud erinevate isikute poolt.

• Lahendus - säilita kõik kogutud info vastava objekti juures. Juhul kui see pole võimalik, mõtle välja süsteem (nt nummerdamine jms), kuidas seda hallata. Suurte kogumite puhul püüa objekte grupeerida, säilita info grupeeringu juures.

Oht – piirdutakse ainult kogumisel saadud andmetega, mis on võib-olla kiirustades tehtud ja seetõttu puudulikud.

• Lahendus – võimalusel tuleks andmeid täpsustada, et puudulike andmete tõttu ei kaotaks objekt oma väärtust.

Probleem – jäetakse algdokumendist andmeid vastuvõtudokumenti üle kandmata, hiljem (nt museaali kirjeldamise, uurimise etapis) võib selguda, et oluline teave jääb puudu.

• Lahendus – tuleb pöörata erilist tähelepanu andmete ülekandmisele vastuvõtudokumentatsiooni.

(2.1.2) Tehtavad toimingud

Iga kogutud eseme või esemekomplekti kohta tuleb täita vastuvõtudokumentatsioon (muuseumikogu täiendamise komisjoni protokoll, asja üleandmise akt, vastuvõtuakt, võimalikud lisalepingud). Kogude täiendamisel saadud teave on oluline kanda vastuvõtudokumentidesse. Vastuvõtudokumentatsioonis olev teave pole automaatselt avalik väljaspool muuseumi Vastuvõtudokumentatsioonis olev teave ei ole automaastelt avalik, seetõttu võib sinna kirjutada ka konfidentsiaalsed andmed ja muuseumi poolsed märkused tähelepanekud nii kogumise kui vastuvõtmise kohta. Need on olulised kaastöötajatele, kes kirjeldavad museaale ja aja möödudes aitavad mõista seisukohti ja valiku põhimõtteid. Juhul kui vastuvõtudokumentatsiooni täitmisel ilmneb, et objekti kohta kogutud teavet on liiga vähe, peaks selles etapis infot juurde otsima.

Kogude täiendamisel saadud infost tuleb vastuvõtudokumentatsiooni kanda järgnevad andmed:

• esialgne nimetus
• autor (teose korral)
• esmane lühikirjeldus
• seisund
• kahjustused (olemasolul)
• tulmelegend, mis koostatakse üleandja poolse info põhjal ja sisaldab võimalikult palju taustateavet (objekti kasutamise ja valmistamise kohta)
• objekti muuseumisse jõudmise teekond ehk kuidas toimus kogude täiendamine (kogumisprojekt, ost, annetus, tellimustöö; kes kogude täiendamise algatas või seda toetas)
• üleandja andmed (nimi, isikukood või registrikood ja kontaktandmed)
• autoriõigustega ja objekti kasutamiseõigusega seotud andmed

Kogude täiendamisel saadud lisateavet objektide kohta, mida ei võetud arvele, võiks säilitada, kuna see võib hiljem vajalikuks osutada. Aastaid tagasi muuseumisse jõudnud objektide, mis ei ole erinevatel põhjustel arvele võetud, kohta tuleb otsida lisainfot vanadest dokumentidest (korjamisraamat, kataloog, kogumispäevik vms).

(2.1.6) Abiks (viited ja lingid)

Muuseumikogu korralduse põhimõtete ja kogumispõhimõtete koostamise juhend. 2014 https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/6._kum_muuseumikogu_korralduse_pohimotete_koostamise_juhend.pdf

Museaalina arvele ja hoiule võtmine. 2013 https://www.kul.ee/sites/kulminn/files/kum_muis_arvele_hoiule_juhend.pdf

Museaali kirjeldamine MuISis. 2019 https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/content-editors/Muuseumid/museaalide_kirjeldamisjuhend_2019.pdf

Muuseumide andmekogu asutamine ja põhimäärus. 2013 https://www.riigiteataja.ee/akt/110072013070

1. Statement of principles of museum documentation. http://network.icom.museum/fileadmin/user_upload/minisites/cidoc/DocStandards/principles6_2.pdf

---

(2.2) Lõpliku valiku tegemine - väärtustamine / hinnangu andmine; museaali seisundi määramine

Kogumise käigus on tehtud objektidest esmane valik, lõplik valik tehakse vastuvõtul muuseumikogusse. MuIS süsteemi kasutavatel muuseumidel koosneb vastuvõtt eelregistreerimisest, lõpliku valiku tegemisest (hindamisest) ja vastuvõtuakti vormistamisest.

Muuseumikogusse objektide valik ei tohi olla ühe inimese otsus, selleks peab muuseumis olema muuseumikogu täiendamise komisjon (edaspidi: komisjon).

Viide: Muuseumikogu täiendamise ja kultuuriväärtusega asja muuseumisse hoiule võtmise korra määruses kasutatakse terminit „muuseumikogu täiendamise ja asja muuseumisse hoiule võtmise komisjon“ https://www.riigiteataja.ee/akt/110072013068?leiaKehtiv

Komisjoni ülesanne on hinnata muuseumile pakutud või kogumistegevuse käigus kogutud objektide sobivust muuseumikogusse. Komisjoni koosseis määratakse muuseumi juhi käskkirjaga ja koosneb vähemalt kolmest liikmest. Vajadusel kaasatakse komisjoni töösse lisaks muuseumitöötajatele väliseksperte.

Lõpliku valiku tegemine on otsustav hetk, mil on võimalik veel loobuda objektidest, mille olemasolu ei tõsta muuseumikogu väärtust, vaid tekitab lisatööd ja nõuab lisaressurssi. Abikogu täiendamisse ei tohiks samuti kergekäeliselt suhtuda, sest ka see nõuab ressurssi.

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika! Õigete valikute tegemine on muuseumikogu väärtuse aluseks, tagades muuseumi pikaajalise toimimise.

(2.2.1) Võimalikud ohud, probleemid, küsimused lõpliku valiku tegemisel

Eelnevalt on kogutud liiga vähe informatsiooni objekti päritolu, kasutusala jms kohta, ja seetõttu on keeruline teha lõppotsust. Abiks on täiendav info kogumine.

Objekti üleandmisel seatakse lisatingimusi eksponeerimise, isikuandmetega seotud õiguste jm kohta. Abiks on muuseumi põhitegevuste tutvustamine üleandjale.

Ei osata hinnata objekti seisundit ega määrata objekti materjali, mille tulemusena museaal võib hävineda vale hoiustamise tulemusena. Abiks on pöördumine konservaatori / säilitaja poole.

Muuseumil on huvi, kuid puudub ressurss materjali omandamiseks, läbitöötamiseks või säilitamiseks. Abiks võib olla projektipõhine lähenemine, ressursi planeerimine ja taotlemine.

Kogukonna või huvigrupi survel võib muuseumil olla raske keelduda üleantavatest asjadest. Abiks on muuseumi kogumispõhimõtete järgimine ja selgitamine avalikkusele.

Kui muuseumil tekib vähegi kahtlusi objekti omandamise õiguslikes küsimustes, siis tuleb teostada täiendavat taustauuringut. Kui kahtlusi ei õnnestu kõrvaldada, siis on targem objektist loobuda.

(2.2.2) Lõpliku valiku tegemiseks tehtavad toimingud

Lõpliku valiku tegemine muuseumikogusse on kollektiivne otsus.

Protsessi algatab peavarahoidja või kogude eest vastutav isik, kes esitab objektid otsustamiseks muuseumikogu täiendamise komisjonile.

Vastutaja tagab, et konkreetsete objektide üle otsustamiseks oleks koos pädev komisjon, vajadusel kaasab lisaks teisi eksperte.

Vastutaja kutsub kokku koosoleku või juhib arutelu kirja teel.

Otsustamisel lähtutakse kogumispõhimõtetest. Arvestatakse ka tegevuskava, teadusstrateegia, näituste kava või teiste muuseumi plaanidega. Objekti väärtustamisel on abiks museaalide hindamise kategooriad. https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/nouandeid_museaalide_muuseumikogust_valjaarvamise_korraldamisel_0.pdf

Lisaks olemasolevale dokumentatsioonile ja hindamiskomisjoni liikmete teadmistele aitab valikut teha objektide omavaheline võrdlus. Vaatle kogutud esemeid kogumina. Püüa näha tervikpilti.

Kontrolli kogutut juba olemasolevaga nii oma muuseumis kui teistes mäluasutustes. [viited mäluasutuste andmebaasidele]

Valiku tegemise aluseks on taustteave ning objektide füüsiline vaatlus, et anda hinnang nii nende füüsilise säilivusele kui sisulisele sobivusele muuseumikogusse.

Lõpliku valiku tegemisel peab üle vaatama ka üleandjaga kogumisel tehtud kokkulepped (nii kasutamis-, autori- kui omanikuõigustega seotud), et need ei muutuks takistuseks objektide kasutamisel muuseumi põhitegevuste läbiviimisel (vt ka punkt 2.4. lisalepingud).

Komisjoni töö tulemusena koostatakse protokoll, olenevalt selles tehtud otsusest võetakse objekt(id) arvele vastuvõtuaktiga muuseumikogusse, abikogusse või tagastatakse omanikule vastava aktiga. Siin on oluline, et kogumise käigus oleks üleandjaga kirjalik kindel kokkulepe, kuidas käituda objektidega, mida muuseum on otsustanud oma kogusse mitte vastu võtta, kas tagastada või võib muuseum nendega toimida oma äranägemise järgi (pakkuda teisele mäluasutusele või hävitada).

Peavarahoidja vastutab muuseumikogu täiendamise komisjoni protokolli ja ostu korral ostulepingu vormistamise eest.

(2.2.5) Lõpliku valiku tegemisega seotud tööprotsessid

Vaata lisaks 1.4 ja 2.4

(2.2.6) Abiks (viited ja lingid). Lõpliku valiku tegemine

Muuseumiseaduse 2. peatükk Muuseumikogu korraldus § 5. Muuseumikogu täiendamise põhimõtted ning muuseumikogu täiendamise ja kultuuriväärtusega asja muuseumisse hoiule võtmise kord. punkt (3) ja (4)

Muuseumikogu täiendamise ja kultuuriväärtusega asja muuseumissehoiule võtmise kord https://www.riigiteataja.ee/akt/110072013068

Muuseumi muusemikogu täiendamise põhimõtted, Muuseumi kogumiskava https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/kultuuriparand-eestis/muuseumid-eestis/muuseumikogud

Vaata, 2. peatükk Muuseumikogu täiendamise kriteeriumid. § 2. Muuseumikogu täiendamise otsuse tegemisel arvesse võetavad kriteeriumid, punkt (2) Muuseumikogu täiendamisel... ja punkt (3)

Museaalide kategooriad. Nõudeid museaalide muuseumikogust väljaarvamise kohta. https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/nouandeid_museaalide_muuseumikogust_valjaarvamise_korraldamisel_0.pdf

II punkt „Väljaarvamise poolt- ja vastu argumendid“ aitab anda hinnangut kogutavale materjalile.

Juhendmaterjal https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/kultuuriparand-eestis/muuseumid-eestis/korduma-kippuvad-kusimused-muuseumide-teemal

Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu ICOM alakomitee CIDOC koostatud dokumenteerimispõhimõtted Rahvusvaheline muuseumieetika koodeks http://www.icomeesti.ee/rahvusvaheline-muuseumieetika-koodeks http://www.icomeesti.ee/files/ICOMi_eetikakoodeks.pdf

lisaks: autoriõiguse seadus, isikuandmete kaitse

(2.2.7) Ülesanded. Lõpliku valiku tegemine.

Küsimused:

Milline hobitegevus võib muuseumis töötaval inimesel tekitada huvide konflikti?

Millistele argumentidele toetudes saab muuseumitöötaja lükata tagasi muuseumile pakutavad objektid?

Mil määral sätestab muuseumi põhimäärus kogumise põhivaldkonna?

Mida reguleerib muuseumi arengukava ja kui pikaks ajaks on see mõistlik koostada? Põhjenda.

Probleemülesanded:

Muuseumisse tuleb isik, kellel on enda arust suurepärane materjal muuseumikogu tarvis. Leiad, et see ei sobi muuseumi teemaga. Kuidas põhjendada? Millele saate toetuda?

Väljavõte (link) mõne muuseumi kogumispõhimõtetest. Ülesanne, leia mingi ese, mis sellele muuseumile võiks sobida ja põhjenda oma valikut. Ülesande eesmärk, et suudaks mõelda kogudele üldisemalt, mitte ainult oma muuseumi piires.

-Kas sinu muuseumis on kuskil kirjeldatud digiandmete varundamine/haldamine? Kas on tekkinud olukordi, kus digifailid on kadunud? Kuidas lahendad olukorra?

---

(2.3) Objektide jaotamine kogudesse ning museaalile numbri määramine ja füüsiline märgistamine

Objektid, mis on väärt alalist säilitamist, võetakse vastu muuseumikogusse. Selle tegevuse tulemusel objekt muutub museaaliks. Lisaks muuseumikogule on sageli muuseumides abikogu (või kasutuskogu), kus säilitatakse muuseumi tegevust toetavaid objekte. Vahel võetakse abikogusse ka objekte, mille väärtust ei suudeta kohe kindlaks määrata, kuid tundub, et ajaga võivad nad osutuda säilitamist vajavaks. Abikogusse arvatud asjad ei ole museaalid.

Eraisikutelt ja juriidilistelt isikutelt hoiule võetud asjad liigitatakse hoiule võetud asjade ehk deposiitide kogusse (vt….. (vajab eraldi peatükki).

Muuseumikogu võib olla jaotatud alakogudeks museaalide rühmade või liikide järgi. Võimalik on ka materjalipõhine jaotus.

Museaalide jaotamine alakogudesse ja numbrimärgistus võimaldavad tagada muuseumikogu haldamise ning säilimise.

Numbrikombinatsioon / tulmekood museaalil näitab museaali kuulumist konkreetse muuseumi kogusse ja selle alakogusse. Museaali numbri elemente ei valita juhuslikult, vaid neil on sisuline tähendus, mis arvestab konkreetse muuseumikogu struktuuri ja arvelevõtu süsteemi. See tagab ühtse statistika läbi aastate. Numbri andmisega vastuvõtuakti vormistamisel muutub objekt muuseumikogu osaks ehk museaaliks. Numbrikombinatsiooni kandmine museaalile loob seose füüsilise objekti ja vastuvõtu dokumentatsiooni vahel. Museaali number on siduv element kõikides järgnevates dokumentides, millega fikseeritakse museaali „elu“ muuseumis.

(2.3.1) Võimalikud ohud, probleemid, objektide jaotamisel kogudesse ning museaalile numbri andmisel ja märgistamisel

Probleemiks võib olla nii olemasolevast tulmekoodist range kinnihoidmine kui kergekäeline muutmine. Muudatusi tuleb teha läbimõeldult ja paindlikult.

Hoitakse jäigalt kinni olemasolevast numbrikombinatsioonist, mille tulemusel jäävad kasutamata süsteemi võimalused muuta kogude haldamine hõlpsamaks.

Kasutades uusi kogude haldamise süsteeme muudetakse museaali numbrikombinatsiooni kardinaalselt, mille tulemusel tehakse endale suur hulk lisatööd – olemasolevate museaalide ümbernummerdamine.

Ei järgita muuseumiülest süsteemi museaali numbrikombinatsiooni moodustamisel, mille tulemusel on raske aru saada, mida numbri elemendid (erinevad osad) tähendavad.

Museaali märgistamisel ei kirjutata peale muuseumi lühendit, mille tulemusena näitusel, kus on koos mitme muuseumi esemed, ei saada aru, millisesse muuseumisse ese kuulub.

Number jäetakse museaalile kohe kandmata, mille tulemusel on pärast keeruline museaali ja sellega seotud dokumentatsiooni kokku viia.

Numbrikombinatsioon kirjutatakse peale kirjutusvahendiga, mis ei ole mõeldud pikaajaliseks säilimiseks, mille tulemusel on kogudes esemeid, millel puudub info.

Numbrikombinatsiooni peale kirjutamisel esemetele ei järgita ühtset reeglit (iga kord ise kohta), mille tulemusel on esemeid käsitledes raske numbrit leida ja museaalilt numbri otsimine kahjustab museaali.

Muuseumikogu jaotuses ja numbrikombinatsioonis tehtavad muutused jäetakse kogude korraldust reguleerivas eeskirjas fikseerimata. Tulevikus on raske aru saada, miks mingi museaal just sellist numbrikombinatsiooni kannab ja mida see sisuliselt tähendab.

(2.3.2) Objektide jaotamisel kogudesse ning museaalile numbri andmisel ja märgistamisel tehtavad toimingud

Objekti määramisel kogudesse ja numbrikombinatsiooni loomisel museaalile peab teadma olemasolevat, ajalooliselt välja kujunenud numbrikombinatsiooni antud muuseumis. Selleks tutvu oma muuseumi kogude korralduse eeskirjaga. Kui seda ei ole, siis tutvu kogude haldamise dokumentatsiooniga (vastuvõtuakt, tulmeraamat, fondipäevik, peakataloog, inventariraamat vms).

Museaalide jaotumine alakogudesse Alakogudesse jagunemine toimub enamasti museaali liigi alusel. Võimalik on ka materjalipõhine jaotus. Jaotus alakogusse ei pea olema hoiutingimuste põhine, sest ühe kogu asju saab panna erinevatesse hoidlatesse.

Digitaalse materjali võib jagada alakogusse nii sisu kui materjali järgi. Sisu järgi jagades võib näiteks digitaalse dokumendi liigitada arhiivmaterjalide kogusse, digifoto fotokogusse ja digitaalse kunstiteose kunstikogusse. Digitekkelised museaalid võib haldamise hõlbustamiseks koondada ka ühte kogusse.

Muuseumis on kogu jaotus alakogudeks tavaliselt ajalooliselt välja kujunenud ning seda on mõistlik järgida. Samas ei ole kogude alajaotuse hoidmine eesmärk omaette. Kogusid võib ümber korraldada vastavalt oma muuseumikogu haldamise vajadustele ning uutele tehnilistele võimalustele ja vahenditele. Alakogude olemasolu on oluline paberpõhises dokumendihalduses, elektroonilises dokumendihalduses ei ole alakogudesse jagamine enam hädavajalik.

Kaalu põhjalikult muutuse vajalikkust. Järgi, et otsus süsteemselt ellu viiakse. Kõik kogude haldamises tehtavad muutused tuleb fikseerida kogude korraldust reguleerivas eeskirjas (muuseumisisene dokument).

Numbrikombinatsiooni loomine

Museaali numbrikombinatsiooni (tulmekood) puhul on oluline, et see peab olema unikaalne mitte ainult oma muuseumi piires, vaid üle Eesti muuseumide. Seda erisust märgistab täheline lühend numbrikombinatsiooni ees. Uut lühendit kasutusele võttes on oluline kontrollida Muinsuskaitseametist, kas kasutusele võetav muuseuminime lühend on vaba. MuISi kasutavate muuseumide nimekiri koos lühenditega: https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/kum_muis_kasutajad_1.pdf

MuISi kasutavatel muuseumidel on kohustus vormistada vastuvõtuakt ning anda tulmunud objektidele numbrid 3 kuu jooksul peale muuseumikogu täiendamise komisjoni otsust.

Elektroonilist infosüsteemi kasutades toimub museaali numbri seadistamine süsteemi kasutusele võtul. Näiteks MuISis on numbri häälestamine lehel „Muuseumid“, mille andmete täitmine on esimene tegevus süsteemi kasutama asudes. vt MuIS Abi ja Museaali kirjeldamine MuISis. Juhend 1.1. Museaali numbri struktuur MuISis ja numbri loomine (lk 8-10)

Numbri erinevad osad kannavad endas ajaloolist teavet kogude korraldusest ja on lisandunud vastavalt erinevate aastate määrustest tulenevatele nõuetele.

Infosüsteemis museaalide haldamisel on mõistlik üle vaadata ajalooliselt välja kujunenud numbrikombinatsioon ja vajadusel teha muudatusi, näiteks eesmärgiga teha numbrikombinatsioon lühemaks. Näiteks kui muuseumis on kasutusel nii tulmenumber kui alakogunumber, siis on võimalik jätta kasutusele ainult unikaalne osa numbrist (ainuomane muuseumiüleselt sõltumata sellest, millisesse alakogusse museaal kuulub). Lühem numbrikombinatsioon on vähem segadust tekitav.

Numbrikombinatsiooni muutmise korral kaalu, kas teha muudatus ka tagasiulatuvalt olemasolevatele museaalidele või kasutatakse uut kombinatsiooni uute tulmete puhul.

Numbrisüsteemi muutuse korral jälgi, et säiliks seos olemasoleva dokumentatsiooniga.

Nõuanded märgistuse muutmiseks:

1. Tee selgeks, milline on sinu muuseumi museaalide märgistus;

2. Tee selgeks, milline märgistuse osa on unikaalne numbriosa

a) oma muuseumi siseselt

b) muuseumide üleselt

3. Otsusta, kas ja mis osas on mõttekas olemasolevat märgistust muuta (lühemaks).

1. näide: Tartu Linnamuuseumis on kasutusel tulmenumbri seeria- ja järjekorranumber ning alakogu number.

TM 101:1 Aj10:1

TM 101:2 K 10:2

TM 630:1 Aj 50:1

TM 630:2 N 50:2

Kasutusel on (ala)kogude ülene tulmenumbri seerianumber (Trs), mis on muutuv iga vastuvõtuga. Ühe vastuvõtuakti piires kasutatakse lisaks jooksvat tulmenumbri järjekorranumbrit (Trj). Lisaks nummerdati veel kogusiseselt. Muuseumisisene unikaalne numbriosa moodustub tulmenumbri seerianumbrist (Trs) ja tulmenumbri järjenumbrist (Trj). (tabelis on muuseumisisene unikaalne osa märgitud punaseks). Muuseumideülene unikaalne number tekib koos muuseuminime lühendiga (ACR) (tabelis on muuseuminime lühend roheline).

Tabel. Näide 1

ACR	Tr	Trs	Trj	Trl	Kt	Ks	Kj	Kl
TM		101	1		Aj	10	1
TM		101	2		Aj	10	2
TM		630	1		Aj	50	1
TM		630	2		Aj	50	2

2. näide: Eesti Kunstimuuseumis on kasutusel tulmenumbri seerianumber ja alakogu number.

EKM j 1234 M 567 (maalikogu museaal, unikaalne on tulmenumber)

EKM j 4:6 G 1854 (graafikakogu museaal, tulmenumber on vanast süsteemist aktipõhine, ei ole unikaalne – muuseumis on mitu museaali tulmenumbriga 4:6) - Tegemist märgistusega, mida ei saa lühendada.

Tabel. Näide 2

ACR	Tr	Trs	Trj	Trl	Kt	Ks	Kj	Kl
EKM	j	1234			M	567
EKM	j	4	6		G	1854

Suurema muutuse korral kaalu hoolikalt läbi muutmise vajadus, sest olemasolevad museaalid on füüsiliselt märgistatud ja need vajavad sel juhul muutmist. Tavaliselt tulevad sellised numbrimuutused ette, kui ühe muuseumi museaalid antakse üle teisele muuseumile. Numbrikombinatsiooni muutmise korral ei kustutata vana numbrit museaalilt, vaid üldjuhul tõmmatakse varasemale kriips peale nii, et see oleks loetav.

Kui numbri muudatus ette võetakse, tuleb see ka vastavalt otsusele süsteemselt läbi viia ja fikseerida kogude tööd reguleerivas eeskirjas.

Kui ese on mitmeosaline, siis kasutatakse lisatähist, kas tähelist või numbrilist. 1960-1990 kehtis reegel, et detailid märgistati tähelise lisatähisega ( a-b või a-g, nii palju kui detaile on). Näiteks hakklihamasin NM 100:1/ a-d Aj. Iseseisvatest osadest museaal (nt kindapaar) märgistati numbritega 1-2. Näiteks NM100:1/1-2Aj.

Praegu puuduvad selles osas ühtsed nõuded, kuid oma muuseumi siseselt on mõistlik järgida ühtset süsteemi, see tagab museaalide korrektse haldamise.

Museaalide füüsiline märgistamine

Museaalile numbri andmisel on oluline nende füüsiline märgistamine, see peab toimuma kohe pärast vastuvõtuakti vormistamist.

Tuleb järgida põhimõtet, et enne hoidlasse viimist on museaalid märgistatud. Suuremate kogumite puhul, mida ei jõuta kiiresti nummerdada, kuid hoidlas oleks neid turvalisem hoida kui töölaual, tuleb number kirjutada esemeid hoidvale pakendile.

Museaalile märgitakse muuseumi nime lühend ja museaali number.

Museaali puhul, mille märgistamine on tehniliselt võimatu, kasutatakse märgistussedeleid või kantakse märgistus museaali ümbrisele.

Digitaalsel museaalil kirjutatakse numbrikombinatsioon digifaili nimesse, kus tavapärased numbri osade vahemärgid asendatakse failinimeks kõlblikke vahemärkidega (vt. Failinime moodustamise juhend).

Museaalide märgistamisel lähtutakse järgmisest põhimõtetest:

Püsivus – märgistus peab üldjuhul olema kindlalt eseme küljes/juures, nii et selle juhusliku äratuleku tõenäosus on väike.

Kahjutu – märgistus ei tohi kahjustada objekti.

Nähtavus – Numbrid kirjutada vähenähtavasse kohta, mitte objekti keskele. Märgistus ei tohi rikkuda objekti väljanägemist. Peab arvestama ka sellega, et number museaalil peab olema hõlpsalt leitav. Number kirjutada võimalikult väike, kuid seejuures siiski hästiloetav. Üldiselt kasutatakse kas musta teksti heledal taustal või valget teksti tumedal taustal. Kasutatakse ka punast värvi teksti. Vajadusel saab kasutada näiteks lisamärgistust (juurde lisatud silt, mitte kleeplint ega liimpaber).

Süsteemsus – ühte tüüpi esemetele numbri kirjutamine samasse kohta. Asjadele, millel on kindel ees- ja tagakülg, teha märk kindlasti tagaküljele. Kõik detailid, mis on tervikust kergesti eraldatavad, tuleb eraldi nummerdada, et vältida segadusi.

Numbrikombinatsiooni muutmisel ei kustutata museaalil endist märgistust, vaid tõmmatakse see maha ning kirjutatakse uus juurde. Endine märgistus peab jääma loetav.

(2.3.6) Abiks (viited ja lingid)

Museaali kirjeldamine MuISis. Juhend 1.1. Museaali numbri struktuur MuISis ja numbri loomine (lk 8-10) https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/content-editors/Muuseumid/museaalide_kirjeldamisjuhend_2019.pdf

Failinime moodustamise juhend 2.0 https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/failinime_juhend.pdf

Valk-Falk, E. 1994. Muuseumi varahoidja meelespea. Tallinn.

(2.3.7) Ülesanded

Paiguta erinevate muuseumide numbrielemendid MuISis õigetele andmeväljadele! (TABEL ERINEVATE MUUSEUMIDE NUMBRITEGA)

Mis vahenditega ja kuidas märgistad erinevast materjalist ja mõõtudega objekte?

Kui looksid uue muuseumi, milline oleks mõistlik numbrikombinatsioon, mis arvestab ka infosüsteemi võimalustega?

Mis eesmärki on täitnud muuseumides tulmenumber ja kogunumber?

Millise numbriosa järgi saab aru, et museaal koosneb mitmest detailist?

---

(2.4) Autori- ja kasutusõiguste määramine, eelnevalt sõlmitud lepingute ülevaatamine

Eesmärk on kokku leppida museaali üleandja ja/või autori/valmistaja ning muuseumi õigused ja kohustused nii, et mõlemad pooled saavad neist ühtemoodi aru ja et võimalikud tulevased museaali erinevad kasutamised on lepinguga algusest peale sätestatud.

(2.4.1) Võimalikud ohud, probleemid, küsimused seoses lisalepingutega kogumisel

Erinevat tüüpi museaalidel (nt digitaalne materjal, kunstiteosed jne) on erinevad autori- ja kasutusõigused. Tuleb lähtuda konkreetsest juhtumist, vajadusel teha muudatused muuseumis olemasolevasse lepinguvormi.

Lepingu osapooled võivad saada õigustest ja kohustustest erinevalt aru. See võib raskendada edaspidi museaali kasutamist või võib viia isegi museaali tagastamiseni.

Leping, nt praegune MuISi vastuvõtuakt, ei ole piisavalt detailne ja ei arvesta erisusi. Seega leping ei tohi olla üldsõnaline, vaid erisused on vaja lahti kirjutada.

Leping on kasulikum sõlmida autoriõiguste puhul, teistel juhtudel võib vajadusel üleantavate objektide kasutamis ja omandamisõigused täpsustada ka (MuISi) akti tulmelegendis või kommentaaris.

(2.4.2) Autori- ja kasutusõiguste määramise tegevused

Lepingu puhul tuleb määratleda, kas üleandja on (museaali) autor/valmistaja ja/või omanik.

Kui üleandja on autor/valmistaja, peaks ta lepinguga andma muuseumile üle varalised autoriõigused. Leping peaks sätestama, mida muuseum võib museaaliga teha – nt tutvustada seda internetikanalites (MuIS, sotsiaalmeedia jne), publitseerida oma trükistes, kasutada oma toodetes ja luua selle põhjal uusi tooteid. Autori/valmistaja puhul peaks ka kokku leppima, kas muuseumil on õigust teose kujutist edasi anda kolmandale osapoolele, nt trükises kasutamiseks või suveniiride valmistamiseks. Vaja on kokku leppida, kas muuseum teavitab iga kord sellest autorit/valmistajat eraldi, näiteks kuidas jaguneb tulu.

Kui asi on paljundatav (nt fotod, digitaalsed failid), tuleb lepingus määratleda, kas õigused käivad konkreetse muuseumile antava eksemplari kohta ja kuidas võib autor/valmistaja paljundada (ja müüa) asja edaspidi. Muuseumil on oluline teada, milline on paljundatava objekti (nt graafiline leht, foto) olemasolev tiraaž.

Kui asja üleandja ei ole autor/valmistaja, saab ta varalised autoriõigused üle anda, kui ta on varaliste autoriõiguste ametlik pärija. Oluline on, et üleandja saab aru lisalepingust või MuISi vastuvõtuakti punktist “Üleandja kinnitab, et ta oma õigusi, mida ta muuseumile üle annab” – üleandja allkirjaga kindlustab muuseum end võimalike teiste järeltulijate/pärijate nõudmiste vastu.

Digitaalsena sündinud ehk digitekkelise materjali (nt intervjuud, failid) puhul tuleb määrata autoriõigused ja leppida kokku kasutusõigused. Digitaalse loomingu puhul võib olla mitu autorit, sel juhul on tegemist kaasautorlusega ning kõigi osapooltega on vaja jõuda kokkuleppele ning vajadusel sõlmida eraldi kirjalikud lepingud.

Kui üleantavates objektides (näiteks fotod, intervjuud, videod, kirjad) on kujutatud või kirjeldatud reaalseid isikuid, on vaja arvestada isikuandmete kaitse nõuetega. Üleandjale on vaja selgitada, kus materjale kasutatakse ja avalikustatakse, kokkulepe fikseeritakse kirjalikult kas vastuvõtuvõtuakti tulmelegendis või kommentaaris või eraldi lisalepingus.

Kui on ette näha, et muuseum omandab ka tulevikus selle autori teoseid, võiks lepingus olla punkt, et varaliste autoriõiguste leping kehtib selle autori nii praegu kui ka tulevikus muuseumile omandatavate teoste kohta. Siis ei pea järgmine kord enam uut autorilepingut sõlmima, piisab ostu-müügi lepingust või vastuvõtuaktist. Punkt „leping kehtib ka autori varem muuseumisse jõudnud tööde kohta“ tähendab aga, et see käib ka tööde kohta, mille jaoks võib-olla varem eraldi lepingut ei tehtud.

(2.4.6) Abiks (viited ja lingid)

Autoriõiguse seadus – kehtiv al. 1992. Riigi Teataja: https://www.riigiteataja.ee/akt/128122011005?leiaKehtiv

Autoriõigustest muuseumidele. Kärt Nemvalts: https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/kultuuriparand-eestis/muuseumid-eestis/muuseumikogud, seal Muuseumikogu korralduse põhimõtted – Vaata lisaks: PDFid Kärt Nemvaltsi ettekannetega autoriõigustest muuseumidele ja autoriõiguse alast kirjandust

Autoriõiguste parimate praktikate juhend. https://www.kul.ee/sites/kulminn/files/parimate_praktikate_juhend_kultuuriparandi_digiteerimine.pdf

Isikuandmete kaitse seadus https://www.riigiteataja.ee/akt/104012019011

---

(2.5) Museaalile püsiasukoha määramine

Püsiasukoht on museaali alaline asukoht muuseumis, tavaliselt hoidlas. Tänapäeva muuseumides registreeritakse museaalide asukohad reeglina infosüsteemis. Infosüsteem võimaldab museaalide paiknemist ja liikumist paremini, ülevaatlikumalt ning laiahaardelisemalt hallata kui paberil dokumentatsioon. Asukoha fikseerimine on üks olulisi nõudeid museaalide dokumenteerimisel. Museaali liikumine peab olema jälgitav ja ajas tagasi pööratav. Asukohtade dokumenteerimissüsteemi ehk asukohapuud haldab peakasutaja (st peavarahoidja või teine vastutav isik).

(2.5.1) Võimalikud ohud, probleemid museaali püsiasukoha määramisel

Asukohtade süsteemi loomisel ei mõelda põhjalikult läbi reaalset kasutamist.

Asukohtade süsteemis juhuslike terminite või isikunimede kasutamine tekitab olukorra, et tulevikus ei saada sellest enam aru.

Hoidlas asukohtade süsteemi luues ei mõelda kogude juurdekasvule.

Museaalile määratakse asukoht, mis on kas liiga üldine või liiga detailne. Esimesel juhul on raske museaali hoidlas üles leida. Teisel juhul on asukohtade muutmine infosüsteemis liiga töömahukas, samuti muudab ümberkorraldused hoidlas keerukamaks. Liiga detailse (pika asukohahierarhiaga) süsteemi kasutamisel võib kergemini tekkida vigu.

(2.5.2) Museaali püsiasukoha määramisel tehtavad toimingud

Asukohtade määramisele eelnev toiming on infosüsteemis asukohapuu koostamine. Asukohapuu koostamisele omakorda eelneb hoidlaruumides loogilise süsteemi väljatöötamine vastavalt võimalustele, hoidla mööbli (riiulite, kappide vms) ning selle sektsioonide (laudiste või sahtlite) nummerdamisel.

Asukohapuu peaks olema muuseumisiseselt ülesehitatud ühtse süsteemi alusel ja vastava muuseumi töötajatele ühtviisi arusaadav. Püsiasukoht ei ole avalik teave, näiteks MuIS süsteemis on asukoht nähtav ainult MuIS töökeskkonnas sama muuseumi töötajatele.

Järgnevalt on toodud mõned näited võimalikust asukohapuust. Näidete koostamisel on lähtutud mitme eri muuseumi praktikatest. Asukohapuu on tavaliselt koostatud hierarhiliselt ning igal muuseumil on välja kujunenud erinevad nimetused ja märkimisviisid.

  hoone / ehitis
        ruum / kogu
              riiul / kapp / kohver
                            laudis / sahtel

Näide nr. 1:

muuseum: [muuseumi nimi]
   ehitis: [ehitise nimi]
       +ruum: 222 (… materjali hoidla)
          + riiul: 222/I
               +laudis: 222/I/01

Näide nr. 2:

 muuseum: [muuseumi nimi]
   ehitis: [ehitise nimi]
       +ruum: 222 (… materjali hoidla)
          + laudis: 222/300

Kõik laudised on jooksvalt nummerdatud, seda on parem kasutada väiksemate hoidlate puhul.

• Asukohasüsteemi loomisel tee eelnevalt kindlaks, kuidas asukohad süsteemi erinevates päringutes kuvavad.

Näiteks MuIS süsteemis on vaja kõikidele hierarhia astmetele lahti kirjutada kõik eelnevad astmed (nt 222/I/01), hierarhiate eraldamiseks võib kasutada kaldkriipsu. Vastasel korral oleks MuISis püsiasukoht nähtav kujul „Asukoht: püsiasukoht 01 laudis“, mis on ebapiisav.

• Ruumi on kasulik tähistada sama numbriga, mis on ka tuletõrjeplaanil, see võib olla abiks ohuplaani koostamisel. Sulgudes saab näiteks ruumi numbri juurde märkida täpsustuse, mis tüüpi materjalid (või millised kogud) selles hoidlas on, et ei tekiks segadust.
• Parem on märkida ruumi kui kogu järgi, eriti kui samasse asukohta tuleb hoiustada mitme erineva muuseumikogu asjad (nt kunst, fotod, arhiivkogu).
• Loetavuse kergendamiseks võib kasutada erinevatel hierarhiatasanditel vaheldumisi rooma ja araabia numbreid.
• Kui laudiseid on rohkem kui 10, siis ühekohalise numbri ette 0 märkimine aitab laudiste järjestust infosüsteemis hoida loogilisena.

Asukohapuud saab ka vajaduse korral hiljem täiendada või muuta vastavalt süsteemi võimalustele. Näiteks MuIS süsteemis saab kustutada asukohta ainult siis kui asukoha ja objektide seos on kustutatud ehk museaalid on süsteemis vastava aktiga ümberhoiustatud mujale.

MuISi kasutuskeskkonnas saab museaalide püsiasukohta muuta hoiustamisaktiga. Koos püsiasukoha muutmisega hoiustamisaktis muutub ka jooksev asukoht.

(2.5.6) Abiks (viited ja lingid)

Museaali kirjeldamine MuISis. Juhend 1.1. 2019. Lk ??? https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/content-editors/Muuseumid/museaalide_kirjeldamisjuhend_2019.pdf

ICOMi muuseumide eetikakoodeks 2013/2014 Lk ??? http://www.icomeesti.ee/files/ICOMi_eetikakoodeks.pdf

Museaali ja muuseumisse kauemaks kui aastaks hoiule võetud asja märgistamise ja säilitamise kord. Määrus. Redaktsiooni jõustumise kp 01.05.2019. Punkt ??? https://www.riigiteataja.ee/akt/118042019003

---

---

---