Microsoft Small Business Server 2003:Sissejuhatus: erinevus redaktsioonide vahel

Arvutivõrkude projekteerimise ja ehitamise juures tuleb kindlasti olla kursis olemasolevate riistvaraliste ja tehnoloogiliste lahendustega, nende võimaluste, vigade, eeliste ja hinnaga. Erineva funktsionaalsuse ja suurusega arvutivõrgud vajavad oma optimaalsemaks tööks spetsiifilisi seadmeid, millega SBS administraator peaks kursis olema.

 

Kõige esimeseks komponendiks arvuti ja arvutivõrgu vahel on [http://en.wikipedia.org/wiki/Network_interface_card võrgukaart]. Võrgukaart (mõnikord nimetatud ka võrguadapteriks, võrguliideseks, NIC'ks jne) on osa arvuti riistvarast, mille eesmärk on võimaldada arvutite omavahelist suhtlemist üle arvutivõrgu.

 

 

Tüüpiliselt on võrgukaardil spetsiaalne otsik, kuhu külge ühendatakse võrgukaabel, seda loomulikult füüsilist meediumit kasutavate arvutivõrkude puhul. Traadita võrkude korral võib, aga ei pruugi, olla võrgukaardi küljes signaali sugevuse parandamiseks antenn.

 

 

Erinevates arvutivõrgu struktuurides kasutatakse erinevaid võrgumeediume: kohalikes

arvutivõrkudes keerupaarvõrgud või koksiaalvõrgud, suuremat kiirust ja vahemaid nõudvates võrkudes fiiberoptilised võrgud, mobiilsetes ja raskemini ligipääsetavates kohtades raadiointerneti võrgud.

 

Enimlevinud keerupaarvõrgu standard on cat5. cat5 puhul on tegemist füüsilise kaabelvõrguga kus võrgumeediumi moodustab omavahel keeratud vaskkiududest kaabel. Tegemsit on ühe odavama ja mugavaima lahendusega kohtvõrkude ehitamisel. cat5 puhul on andmeedastuskiirused 10/100/1000 Mb/s, ainukeseks suuremaks piiravaks teguriks on maksimaalne kaabli pikkus, soovitatavalt mitte üle 150 meetri.

 

Koaksiaalvõrkude puhul on tegemist kunagi äärmiselt populaarse kuid praeguseks cat5e poolt väljatõrjutava füüsilise võrgumeediumiga. Koaksiaalvõrke kasutavad veel aktiivselt kaabeltelevisiooni pakkujad, kes seda meediumit kasutavad ka internetiteenuse osutamiseks. Koaksiaalvõrkude ehitamine ja haldamine on väike- ja kesmise suurusega firamade vaatevinklist kulukam ja ebamugavam kui keerupaarvõrkude kasutamine, kuigi koaksiaalvõrgu kaabel suudab kvaliteetset signaali edastada pikema distantsi taha kui keerupaarkaabel.

 

Fiiberoptiline meedium on kõige kallim ja samas võimsaim viis informatsiooni edastamiseks arvutivõrkudes. Fiiberoptikaga on omavahel ühendatud linnade, riikide ja kontinentide vahelised arvutivõrgud. Eeliseks võrreldes teiste võrgumeediumitega on:

* informatsiooni vähene kadu pikematel distantsidel

Fiiberoptilisi lahendusi ei kasutata väiksemate võrkude rajamisel eelkõige tema kõrge hinna pärast, eelistatakse keerupaar või koaksiaalvõrke.

 

Traadita kohtvõrgud ehk WLAN'id kasutavad andmeedastuseks raadiosignaale: ühenduse viimane osa mis jõuab kasutaja arvutisse on üle traadita side, ühenduse enda selgroog baseerub tavaliselt kaabelvõrgu meediumil. Traadita võrgu suurimateks miinusteks on andmeedastus kiirus ja turvalisus, suurimateks plussideks mobiilsus, mugavus ja võrgu paindlikus. Enimlevinud standard on hetkel 802.11b.

 

Hub on võrgukeskseade, inglise keeles tähendab ta naba ehk võrgunaba (keskpunkt). Hub asub võrgu keskpunktis, ning tema külge ühendatakse kõik arvutid. Hubi tööpõhimõte on lihtne, kõik info mis siseneb ühte porti korratakse ülejäänud portidele. Hubi kiirus on kas 10 Mb/s või 100 Mb/s, uuemad hubid toetavad samaaegselt ka mõlemat kiirust. Hub’itud võrk on jagatud ressurs, see tähendab, et arvutitel on seal 10 või 100 Mb/s kasutada omavahel. Kõigile arvutitele või seadmetele jagatakse võrdne kiirus.

 

Switch on Hub'iga väga sarnane seade. Vahe seisneb selles, et switch teab milline arvuti asub millise pordi taga ja saadab info ainult vajalikku porti. Sellega seoses saab iga arvuti suhelda kiirusel 10 või 100 Mb/s. Kui 10 Mb/s võrgus 10 arvutit ja nad kõik kasutavad võrku aktiivselt, siis igale ühele neist jääb ainult 10 Mb/s.

 

Ruuteriga on tegemist jällegi võrgu keskseadmega, aga juba vähe keerulisemaga. Tavaliselt on routeri ülesandeks ühendada erinevaid võrkke. Router on niipalju tark, et oskab vaadata ka selle info sisse, mis teda läbib ja vastavalt selle teha etteantud otsuseid. Eesti keelne vaste oleks ruuter või marsruuter.

 

AP (Access Point) on jällegi üks võrgu keskseade, aga seekord on tegemist traadita andmesidega. AP on selline asi, millel on küljes tavaliselt 1 port kuhu saab ühendada kaabliga oma tavalise traadiga võrgu ja siis on tal sees raadiokaart antenniga. AP külge ühenduvad kõik wireless võrgukaardid sinu võrgus. Kaks traadita kaarti on võimalik panna omavahel suhtlema ka ilma AP-ta.